Kirikus, mis oli rohkete jõulutähtedega dekoreeritud ja väga ilus, panime põlema kaks küünalt ja täpselt kaks tosinat inimest nagu meid seekord oli, laulsime üheskoos kaks laulu "Kogu ilma õnnistus" ja "Mul ära kingi kullasära" ja kaks laulu "Oo Jeesus, mu arm" ning "Üks roosike" laulis ka kvartett, mille koosseis paistab pildilt. Klaveril Thomas Kirves.
Vend Tõkke luges algussõna kahest kirjakohast tuues näite oma Rootsi-päevilt kahest vaimulikust töötegijast, kellest ühe nimi oli Lutter ja kes oli "hoopis teistsugune mees" ning kelle kuulutuse peale mitmed mõistsid, mis tähendab tõeline valgus. Kahjuks see noor vend suri noorelt.
Pastor kõneles Jumala kahesugusest kõnetusest Psalm 19 põhjal. Jumal räägib meiega taevalaotuse ja loodu kaudu, aga veel enam oma Sõna kaudu, mis on laitmatu ja ihaldatavam kui kuld.
Teenistusel osalesid kahe äsjalahkunud koguduseliikme pered ja nii seisab eeloleval nädalal ees mitu leinatalitust.
Kuipalju sõna "kaks" kordust minu postitusse juba ära on mahtunud, jääb mu emakeeleõpetaja-hakatisest tütrele üles lugeda. Sõnakorduste tõttu ei saa ma selle kirjatüki eest hindeks mitte rohkem kui kaks, aga see olevat tänapäeval lausa positiivne hinne. Ehhee!
---
Nädalavahetusel saime osa ka kahest kontserdist. Esimene neist toimus Broadway kirikus, kus 47-ndat korda kanti ette "Laulev Jõulupuu". Varasematega võrdlust mul pole, aga tegemist on iga-aastase jõuluprojektiga, mis läheb mitmel nädalalõpul täismajale (kes ütleb, kui palju seal kohti on - ma ei tea) ja mille kaudu kutsutakse inimesi jaanuaris algavale Alfa kursusele.Kirikusse sisenedes avanes selline pilt.
See jõulupuu mitte ainult ei hiilanud (üks vana lastelaul algas kunagi nii: Kui armsalt jõulupuu meil hiilgab...) vaid laulis tõesti kaunisti. Laul kõlas vaheldumisi draamaga, mille pealkiri oli Talvisel tiigil. Sisu lühikokkuvõte oli umbes nii, et kaks vanamehenässi otsivad jõuluõhtul vaikust ja rahu ning otsustavad minna omaette kuskile männimetsas asuvale tiigile, et jää alt kala püüda. Üksteise järel aga saabuvad sinna igasugu tüübid küll uisutama, küll hokit mängima. Ei rahu ega rõõmu!
Loo mõte oli ilmselt see (umbkeelsena läks mul ju pool asja ikka kahjuks kaduma), et kogu selle piduliku jõulupinge keskel ei tohiks me kuidagi ignoreerida neid, kelle südant täidab kaotusvalu või üksildustunne.
Laulva Jõulupuu projekti meeskonnas on umbes 250 inimest, enamus vabatahtlikud, aga lisaks koguduse täisajaga töötajatele on mingi hulk siiski ka väljast palgatud.
Teise muusikalise elamuse saime pühapäeva pärastlõunal Orpheumis, kus Jõulukontserdi andis Vancouveri Bachi koor. Koos suure kooriga olid ka lapsed ja noored. Lastekoor tähistas samas oma 30-ndat tegutsemisaastat. Saateks orel ja brass (kaks trompetit, metsasarv, tromboon ja tuuba).
Suurearvuline publik laulis (kooride laval ümberpaigutumise ajal) laululehtedelt kaasa vanu häid jõululaule.
Meie Pillele meeldisid kõige rohkem ikka need lapsed, kes seal ees maas istusid, sest kes see jõuab siis nii kaua korralikult püsti seista.
Kui aga hakkas kõlama, "Oo püha öö!", siis oli see ikka võimas küll. Proovisin oma tagasihoidliku Panasonicu kaameraga midagi salvestada, aga kahjuks on see kahvatu nagu nende laste näodki pildil. Elamusi edasi anda pole sugugi lihtne!
Pärast kontserti istusime Vancouveri Hotelli (all-linna vanim kõrghoone) pidurüüsse ehitud restoranis ja nautisime õhtusööki koos õe Erliga.
Sinna minnes pidime peaaegu sattuma kontvõõraks ühte juudi pulma. Oh oli seal pärleid ja seelikuid! Üks saal oli ainuüksi kingituste päralt. Turvamehi ei paistnud olevat ja tegin paar klõpsu neistki.
Lõpetuseks mõni jõulupuu. Meie peame sel aastal ajama läbi vist ilma selleta. Käime siis teiste omasid kaemas. Olge mõnusad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar