... ja langevad liiga ruttu maha

See on tõsi. Jah, see, et lehed langevad liiga ruttu. Sügis on järsku kiirustama hakanud. Me ei jõua talle järgi. Oli mõte käia ja nautida ilusat värvilist loodust, aga ilmaprognoos lubab igaks päevaks sadu ja seda juba kolmandat nädalat järjest. Õnneks pole need ilmaennustused nii täpsed ja sekka juhtub ikka mõni kuiv päev ka. Näiteks eile! :)

Külastasime Queen Eliisabethi Parki ja selle südames asuvat Talveaeda. Hoolsad aednikud olid jõudnud lillepeenrad korralikult ümber kaevata ja nii imetlesime musta mulda, veel rohelist muru ja hoolega langevaid lehti. :)

 

See aed olevat rajatud kunagise tulemäe peale, aga praegu ei purska siin õnneks muud kui purskkaevud. Koht asub keset Vancouverit ja on selle piirkonna kõrgeim punkt. Piltidelt on näha ka vaadet linnale ja põhjas asuvatele mägedele.

Talveaias kasvavad eksootilised taimed ja pesitsevad kireva sulestikuga linnud. Katsu sa aga neid pildistada! Nad kas keeravad lihtsalt selja või vehivad oma nokaga nii kiiresti, et pildile jääb vaid hall udukogu. Mõni võte siiski õnnestus enam-vähem.

Järgmise lühikese pildiseeria paneksin Vancouveri kirikutest. Otsisime ühel pärastlõunal all-linnas mõned põnevamad neist üles. Kui tavaliselt ollakse harjunud sellega, et linna siluetil on kirikutornid need kõige kõrgemad, siis siin on vastupidi. Kirikud on pilvelõhkujate vahel vaata et kõige väiksemad majad üldse. Esimene oli Christ Church Cathedral. See oli külastajaile avatud.

Järgmise pildi peal on kõrvuti kaks kirikut: First Baptist Church (paremal) ja United Church. (Ärge laske kõrghoonetel ennast segada!) Kui lugeda Ühendatud Kiriku reklaamtahvlilt pastor Dan Chambers'i pühapäevase jutluse teemat What if Jesus moved next door?, siis ei tea tõesti, millise ukse taha minna ja mida teeks Jeesus :) Tähendusrikas oli muidugi asjaolu, et United Church'i välisustel polegi väljaspool linki. Neid saab avada vaid seestpoolt. Sama lugu on inimese südameuksega. Jeesus ei murra sinna sisse. Kui talle ei avata, läheb järgmise ukse juurde. Nii oli siin kohe võimalik minna naaberkiriku juurde ja vaadata, kas selle uksed on avatud. Baptistikirik peaks ju ka õigem koht olema :), aga võta näpust - ka selle uksed olid kinni. :)

Kolmas kirik, mille üles otsisime, oli Coastal Church. Selle vastas üle tänava ehitatakse kõrghoonet - sedasama "vindiga maja", mis juba varem silma on hakanud. Coastal Church on sama kirik, kes ostis ära siinse Eesti kirikuhoone, kus meie igal pühapäeval koos käime. Kogudus on suur ja sellel on nn Campused mitmel pool linnaosades. Tundub, et nad on misjonimeelsed ja teevad head tööd. Nii läks Eesti koguduse kirikuhoone ka loodetavasti headesse kätesse.

Ja veel. Esimest korda elus kuulsin, et üks kirik müüb sõna otseses mõttes õhku ja teenib selle tehinguga korraliku summa. Nimelt all-linnas on hindamatu (no mingi hind sellel muidugi ikka on :) väärtusega mitte ainult iga jalatäis maad, vaid ka iga kuupmeeter õhku sinu kohal. Igaüks tahaks ehitada pilvelõhkujat, aga ilmselt on mingid normid, kui kõrgele keegi oma korrustega minna võib. Nii tegigi Coastal Church tehingu õhuruumiga oma hoone kohal ja müüs selle naabrile, (kui ma ei eksi, siis selle "vindiga maja" omanikule) et see saaks teha veel kõrgema ehitise. Kirik on muinsuskaitse all ja sinna ei saaks niikuinii uusi korruseid peale ehitada ning pole ju vajadust ka. Siit moraal: see maailm meie ümber ehitab endiselt kõrgeid torne (mõtle Paabeli tornile). Kavalam on "müüa neile õhku" (kas see on õhuvalla vürsti (Ef 2:2) omand, peab targemate teoloogide käest küsima :) ja osta selle raha eest võimalusi laieneda mööda maad - kasvõi maailma otsani.
Selline huvitav lugu siis.

Paar sõna pühapäevast ka. Algussõna Mäejutlusest (Mt 5:1-10) luges vend Jaan Lepik. Pastor mõtiskles erinevate valitsemisvormide üle. Kanada on iseseisev riik, aga riigipea on siiamaani ikka Suurbritannia kuninganna Elizabeth II, kelle asevalitseja siin kohapeal on kindralkuberner David Lloyd Johnston. Tegemist pole absoluutse monarhiaga. Kuninganna võim on ainult sümboolne. Monarhe on maailma ajaloos varem olnud muidugi üsna palju alates Egiptuse vaaraodest (nii ma arvan). Tänapäeval ehk Rooma Paavst Vatikanis ning mõned veel. Küsimus: kas Kristus on meie Kuningas ainult sümboolselt või ikka päriselt?

Muidugi mõtlesime sel päeval ka Kuressaare Siioni kogudusele, kus peeti aastapäeva. Lootust seda salvestatuna järelvaadata pole me veel kaotanud. :) Kuressaare koguduse kodulehe aadress on: www.siionikirik.ee. Mõnikord pannakse teenistus isegi lehele: www.pereraadio.com.
Külalisi olevat aastapäeval olnud mitmeid. Peakõneleja identifitseerimisega me siin praegu veel tegeleme. :) Allikas, kust foto saadud, on salajane.

Pühapäeva õhtuselt jalutuskäigult naastes astusime sisse meie maja kõrval asuvasse väikesesse kirikusse. Ei teadnudki, et seal ka õhtuti teenistusi peetakse. Võin eksida, aga selle kiriku ruume on värskelt hakanud kasutama üks rahvusvaheline Metodisti kogudus. Igatahes oli saalis rippuval kangal lisaks inglise keele Welcome!' le veel lausa kolmeteistkümnes keeles lahke tervitus. Jutlus oli ingliskeelne, aga rahvas saalis kõik mustade peadega. Meie piirkonnas ja isegi meie majas elab ju palju hiinlasi, korealasi ja keda kõike veel. Suurepärane misjonipõld. Üks väike sõber tuli üllatuslikul ilmel lähedalt uudistama, kes see valge peaga imelik tädi nende kirikus täna küll on. :)

Lõpetuseks üks selfie ja pühapäevane koogitükk SwissChalet'ist, kus tagantjärgi veel koos Erli, May ja Erich'iga viimase sünnipäeva tähistasime. Kõike kaunist!

Vahtralehed lähevadki punaseks

Praegu seda blogi avades lõi ette arvu 3000. Täpselt niipalju külastusi alates algusest. Vaatamisi 14 erinevast riigist: Rootsi, Soome, Suurbritannia, Iirimaa, Prantsusmaa, Saksamaa, Portugal, Indoneesia, Paapua-Uus Ginea, Poola, Venemaa, USA ja muidugi Kanada ning Eesti. Oleks muidugi huvitav teada, kes meie suhtes huvi tunneb. Noh, näiteks Suurbritanniast, Iirimaalt või Portugalist? Või, hmm, Venemaalt? :) Siia postituse lõppu saaksite oma kommentaari jätta - see ei tohiks väga raske olla. Või võtke ühendust meiliga: margus.maemets@gmail.com. Paljud eesti rahva pojad ja tütred on siin-seal diasporaas laiali ja tore on üksteise elust osa saada. Nii et: palun andke endast märku! Ja pange pilt juurde, eks! :) Siis läheb see ühine lugu meil siin huvitavamaks.

---
Eelmisel nädalal tegin hoonest, kus koguneb kohalik Luteri kogudus, mõne välisvõtte. Tahvel ukse kõrval viitab sellele, et samades ruumides koguneb ka Apostellik Õigeusu kogudus, kes peab teenistusi küll päris harva - vaid mõned korrad aastas. Põhjus on lihtne - preester elab kaugel. Tema nimi on kenasti tahvlil kirjas. Luteri õpetajad vahetuvad siin aga nii tihti, et ilmselt on targem nimesid üldse mitte üles riputada. Meie koguduse tahvlit pole ma ka teatud põhjusel veel pildistanud :).

Samas hoones asub ka Meie Kodu ehk tegemist on kohaliku Eesti Majaga. Ukselt selgesti näha.

Sel nädalal oli pensionäride klubi perenaiste toimkonnas uusi nägusid. :)

Söögisaal enne kogunemist ja klubi president Edda koosviibimist sisse juhatamas.

Möödunud nädalal oli ka üks kurb sündmus, kus saatsime viimsele teekonnale kohaliku venna Jaan Allan Tamme (59). Ärasaatmine toimus South Delta Baptisti kirikus, muldasängitamine Boundary Bay kalmistul. Mattis sealne kohalik pastor Paul Johnson, kes oli Jaanile ja tema perele viimastel kuudel suureks toeks. (Kuulsin, et pastor Paul on ise tundnud kibedat kaotusevalu oma peres. Ta on pidanud matma nii oma abikaasa kui poja.) Leinama jäid abikaasa Lillian, tütar Monica, sugulased ja sõbrad.

Nüüd mõni võte New Westminsterist, kuhu ühel päeval korraks sõitsime. Mõte oli leida üles Päästearmee kauplus - midagi meie Sõbralt Sõbrale formaadis. Oli olemas. Väike jalutuskäik sai tehtud ka kaldapealsel.

Simon Frazeri büst. (Frazeri jõe ääres)

Jõe ääres seisab ka Guinessi rekordite raamatusse kantud maailma suurim tinasõdur. "Poiss" on ikka oma 10 m pikk. Muuseas, selle südamesse (pildil näha) on paigaldatud nn ajakapsel, mis avatakse 2025.a. Tegemist on suletud anumaga, mis on mõeldud tuleviku inimestele ajaloolise teabe edastamiseks. (Sama põhimõtet rakendatakse hoonete nurgakivi panekul, kui ehitise sisse müüritakse silinder, millesse asetatakse siis käesoleva hetke olulised dokumendid - ilmselt selle vahega, et seda ei avata tavaliselt enne, kui ehitis kunagi lammutatakse. Ajakapsli puhul on avamise aeg ette kindlaks määratud.)

Selle juures võiks mõelda, mis on meie endi südametes peidus. Paljud arvavad, et seda ei märka keegi! Kahjuks nad eksivad. Ühel päeval avatakse need kapslid ja kõik tuleb avalikuks. Ps 44:22 on kirjas: eks Jumal ole märganud seda? Sest tema tunneb ju südame saladusi.

Üks huvitav objekt oli seal paigas veel. 
Keegi fotograaf oli teinud ühe pildi 1940.a., kui siinsed noored mehed British Columbia Rügemendi koosseisus marssisid II maailmasõtta. Kuulsa foto Wait for me, Daddy! taust on selline, et ühel hetkel üks väike poiss näeb teiste sõjameeste hulgas oma isa, kisub ema käest lahti ja jookseb issi suunas. Seda juhuslikku hetke tabab päevapiltnik. Pilt saab suurema tähelepanu ja tähenduse, kui oskaks arvata. Nüüd mõni nädal (?) tagasi oli selle pildi alusel loodud sõjamemoriaali pidulik avamine.  Kohal oli ka see poiss, tänaseks üle 80 aastane mees. Lähiajal pidavat välja tulema selle pildiga postmark. Kahjuks minu võte vastu päikest ei ole hea, aga midagi siiski. 

Pühapäeval kogunes kogudus. Alguse tegi õde Anne Lepik lugedes Psalmi 145. Tervitused olid saabunud Vancouveri koguduse palvepartnerilt - Leisi koguduselt ja Johannes Voksepalt. Mõtlesime eestpalves nii kodumaa kogudustele kui hõimurahvastele, et Issand läkitaks töötegijaid välja oma lõikusele. Eelmisel pühapäeval pidasime ju lõikustänupüha. Laulsime „Jeesus, olen siin, saada mind“. Pastori jutlus põhines kirjakohal 2Kr 2:12-16 ja 3:5 „Jumal on kutsunud meid oma meeskonda ja meiegi vajame inimesi enda kõrvale, et viia evangeeliumi sinna, kus on avatud uksed – Pauluse misjonitegevuse näitel.“ 

Kui teenistusel osalejad andsid üksteisele lahkumiseks kätt, siis juhatus kogunes veel lühikesele koosolekule. Pärast seda lubas Villi viia meid koju, aga põrutas mööda ega saanud pidama enne kui Pannkoogimaja ees. Tal on hea maitse. :)

Esmaspäeval oli naisringi koosviibimine. Teiste hulgas mõni uus tuttav. Ka meie Kuressaare kiriku naabriperenaise Anne tervitused anti tema siinelava onutütre kaudu kätte. Väga tore! 
Mõni pilt nii laua- kui lauluosadusest. Sünti mängis Tiiu. Naistele rääkis juttu üks imelik karvase habemega tegelane, kellel muide on väga armas proua. :)

Vahepeal tegin pilti Laida omaküpsetatud leivast, Hugo antud meepurgist ja Villi toodud sprotikarpidest. Peaaegu nagu kodus :)

 
Päris lõppu mõni loodusvõte. Kahjuks oli meie jalutuskäigu ajaks taevas pilve tõmbunud ja värvid ei sära. Tahaks neid ikka veel päikselise ilmaga ka tabada. Säravat sünnipäeva aga soovime Markusele! PALJU-PALJU ÕNNE JA RÕÕMU! Üle kõige Taevaisa hoidmist ja õnnistusi!