Vahtralehed lähevadki punaseks

Praegu seda blogi avades lõi ette arvu 3000. Täpselt niipalju külastusi alates algusest. Vaatamisi 14 erinevast riigist: Rootsi, Soome, Suurbritannia, Iirimaa, Prantsusmaa, Saksamaa, Portugal, Indoneesia, Paapua-Uus Ginea, Poola, Venemaa, USA ja muidugi Kanada ning Eesti. Oleks muidugi huvitav teada, kes meie suhtes huvi tunneb. Noh, näiteks Suurbritanniast, Iirimaalt või Portugalist? Või, hmm, Venemaalt? :) Siia postituse lõppu saaksite oma kommentaari jätta - see ei tohiks väga raske olla. Või võtke ühendust meiliga: margus.maemets@gmail.com. Paljud eesti rahva pojad ja tütred on siin-seal diasporaas laiali ja tore on üksteise elust osa saada. Nii et: palun andke endast märku! Ja pange pilt juurde, eks! :) Siis läheb see ühine lugu meil siin huvitavamaks.

---
Eelmisel nädalal tegin hoonest, kus koguneb kohalik Luteri kogudus, mõne välisvõtte. Tahvel ukse kõrval viitab sellele, et samades ruumides koguneb ka Apostellik Õigeusu kogudus, kes peab teenistusi küll päris harva - vaid mõned korrad aastas. Põhjus on lihtne - preester elab kaugel. Tema nimi on kenasti tahvlil kirjas. Luteri õpetajad vahetuvad siin aga nii tihti, et ilmselt on targem nimesid üldse mitte üles riputada. Meie koguduse tahvlit pole ma ka teatud põhjusel veel pildistanud :).

Samas hoones asub ka Meie Kodu ehk tegemist on kohaliku Eesti Majaga. Ukselt selgesti näha.

Sel nädalal oli pensionäride klubi perenaiste toimkonnas uusi nägusid. :)

Söögisaal enne kogunemist ja klubi president Edda koosviibimist sisse juhatamas.

Möödunud nädalal oli ka üks kurb sündmus, kus saatsime viimsele teekonnale kohaliku venna Jaan Allan Tamme (59). Ärasaatmine toimus South Delta Baptisti kirikus, muldasängitamine Boundary Bay kalmistul. Mattis sealne kohalik pastor Paul Johnson, kes oli Jaanile ja tema perele viimastel kuudel suureks toeks. (Kuulsin, et pastor Paul on ise tundnud kibedat kaotusevalu oma peres. Ta on pidanud matma nii oma abikaasa kui poja.) Leinama jäid abikaasa Lillian, tütar Monica, sugulased ja sõbrad.

Nüüd mõni võte New Westminsterist, kuhu ühel päeval korraks sõitsime. Mõte oli leida üles Päästearmee kauplus - midagi meie Sõbralt Sõbrale formaadis. Oli olemas. Väike jalutuskäik sai tehtud ka kaldapealsel.

Simon Frazeri büst. (Frazeri jõe ääres)

Jõe ääres seisab ka Guinessi rekordite raamatusse kantud maailma suurim tinasõdur. "Poiss" on ikka oma 10 m pikk. Muuseas, selle südamesse (pildil näha) on paigaldatud nn ajakapsel, mis avatakse 2025.a. Tegemist on suletud anumaga, mis on mõeldud tuleviku inimestele ajaloolise teabe edastamiseks. (Sama põhimõtet rakendatakse hoonete nurgakivi panekul, kui ehitise sisse müüritakse silinder, millesse asetatakse siis käesoleva hetke olulised dokumendid - ilmselt selle vahega, et seda ei avata tavaliselt enne, kui ehitis kunagi lammutatakse. Ajakapsli puhul on avamise aeg ette kindlaks määratud.)

Selle juures võiks mõelda, mis on meie endi südametes peidus. Paljud arvavad, et seda ei märka keegi! Kahjuks nad eksivad. Ühel päeval avatakse need kapslid ja kõik tuleb avalikuks. Ps 44:22 on kirjas: eks Jumal ole märganud seda? Sest tema tunneb ju südame saladusi.

Üks huvitav objekt oli seal paigas veel. 
Keegi fotograaf oli teinud ühe pildi 1940.a., kui siinsed noored mehed British Columbia Rügemendi koosseisus marssisid II maailmasõtta. Kuulsa foto Wait for me, Daddy! taust on selline, et ühel hetkel üks väike poiss näeb teiste sõjameeste hulgas oma isa, kisub ema käest lahti ja jookseb issi suunas. Seda juhuslikku hetke tabab päevapiltnik. Pilt saab suurema tähelepanu ja tähenduse, kui oskaks arvata. Nüüd mõni nädal (?) tagasi oli selle pildi alusel loodud sõjamemoriaali pidulik avamine.  Kohal oli ka see poiss, tänaseks üle 80 aastane mees. Lähiajal pidavat välja tulema selle pildiga postmark. Kahjuks minu võte vastu päikest ei ole hea, aga midagi siiski. 

Pühapäeval kogunes kogudus. Alguse tegi õde Anne Lepik lugedes Psalmi 145. Tervitused olid saabunud Vancouveri koguduse palvepartnerilt - Leisi koguduselt ja Johannes Voksepalt. Mõtlesime eestpalves nii kodumaa kogudustele kui hõimurahvastele, et Issand läkitaks töötegijaid välja oma lõikusele. Eelmisel pühapäeval pidasime ju lõikustänupüha. Laulsime „Jeesus, olen siin, saada mind“. Pastori jutlus põhines kirjakohal 2Kr 2:12-16 ja 3:5 „Jumal on kutsunud meid oma meeskonda ja meiegi vajame inimesi enda kõrvale, et viia evangeeliumi sinna, kus on avatud uksed – Pauluse misjonitegevuse näitel.“ 

Kui teenistusel osalejad andsid üksteisele lahkumiseks kätt, siis juhatus kogunes veel lühikesele koosolekule. Pärast seda lubas Villi viia meid koju, aga põrutas mööda ega saanud pidama enne kui Pannkoogimaja ees. Tal on hea maitse. :)

Esmaspäeval oli naisringi koosviibimine. Teiste hulgas mõni uus tuttav. Ka meie Kuressaare kiriku naabriperenaise Anne tervitused anti tema siinelava onutütre kaudu kätte. Väga tore! 
Mõni pilt nii laua- kui lauluosadusest. Sünti mängis Tiiu. Naistele rääkis juttu üks imelik karvase habemega tegelane, kellel muide on väga armas proua. :)

Vahepeal tegin pilti Laida omaküpsetatud leivast, Hugo antud meepurgist ja Villi toodud sprotikarpidest. Peaaegu nagu kodus :)

 
Päris lõppu mõni loodusvõte. Kahjuks oli meie jalutuskäigu ajaks taevas pilve tõmbunud ja värvid ei sära. Tahaks neid ikka veel päikselise ilmaga ka tabada. Säravat sünnipäeva aga soovime Markusele! PALJU-PALJU ÕNNE JA RÕÕMU! Üle kõige Taevaisa hoidmist ja õnnistusi!