Eelmisel nädalal vaatasime koos Kuldse Klubiga selle aasta Üldlaulupeo salvestust "Aja puudutus - puudutuse aeg". Mitmed kohalikud eestlased pole oma vanuse tõttu enam aastaid Eestimaale saanud ja pole ime, et isegi ekraaniltnähtu tõesti puudutab - kuni pisarateni!
Külastasime koguduse liikmeid Rita (90) ja Richard (96) Kelderit, kes otsustasid nüüd sellest sügisest minna Vancouveri Ülikooli. :) See oli meie sõbralik nali koos õe Tiiu Jäägeriga, kui neid Ülikooli Haigla Hooldekodusse vaatama sõitsime. Rita on pärit Tallinnast ja ta on olnud koguduse koorijuht selle asutamise algusaegadel. Richard on hiidlane ja tema oli kiriku hooldustoimkonna esimees. See tähendas aastakümnete vältel kiriku territooriumi alalist korrashoidu. Veel (vist) aasta tagasi sõitis ta ise autoga ja nad olid Ritaga alati koguduses kohal. Nüüd leidsime neid armsalt koos sealses puhkeruumis. Ja oh kui rõõmsad ja õnnelikud! Kui küsisin, et kas läheme nende tuppa, et natuke laulda ja koos palvetada, siis vastas Rita, et seda on teistele ka tarvis, teeme siinsamas. Pärast tuli keegi töötajatest ja andis viisakalt mõista, et neil on seal privaatne külalistetuba täitsa olemas. Oligi!
Siin avastasime veel midagi. Rita ja Pille on mõlemad sündinud 14.veebruaril. Üks on ainult teisest 41 aastat vanem. (Siin on natuke põhjust arvutamiseks ka!:) Seega: kaks rõõmsat sõbrannat või Valentinet - kuidas soovite! (14.02 on ju sõbrapäev).
Mis UBC-d (University of British Columbia) puudutab, siis see on megasuur kool ja maa-ala. Õppureid pidi olema 30000. Seal on koos nii arsti-, metsa-, muusika- kui muud tudengid. Muidugi ei ole see ainuke ülikool Vancouveris, aga kogu kõrghariduse haldamine on vist niimoodi lihtsam tõesti. Meil Eestis ju palju eraldi koole ja õppejõud sõidavad siis siia-sinna loenguid pidama, selle asemel et saaks ühes kohas rahulikult oma tööd teha. Aga see lihtsalt üks uitmõte. Igal asjal omad plussid ja miinused.
Iris! Siin on sealse ülikooli roosiaed vaatega merele. Kas nende asjanduste nimed olid pergolad, mida sinagi projekteerisid?
Ühe jõuka hiinlase sponsoreeritud kontserdisaal, mille ees juba kaunites sügisvärvides puud. Hakkab looma!
Ja kui vahetund välja helises (see muidugi kõrgkoolis nii ei ole :), siis valgus väljakutele tohutu hulk tudengeid ja 70% neid pilusilmsed.
Pühapäeval oli rõõm jälle kogudusega kohtuda. Orelil saatis õde Erli. Algussõna luges vend Erich Tõkke. Tema oli ka selle päeva üks sünnipäevalastest (89).
Teine sünnipäevalaps oli meie Anni Lepik. Tema alustab uut ringi otsast peale. Minul oli au esimest korda elus suruda kätt 101-aastaseks saavale usuõele. Vapustav! Anni on igal pühapäeval kohal, soeng peas ja naeratus näol. Ainult kõike ei kuule enam päris täpselt, aga see on küll rohkem kuuldeaparaadi kui kõrvade viga :) Panen Annist ka ühe pildi.
Kurb teade oli kogudusele, et eelmisel õhtul oli igavikku lahkunud vend Jaan-Allan Tamm (59). Palume Suure Lohutaja tröösti abikaasale, tütrele ja kõigile lähedastele.
Pastori jutlus oli teemal: Värava ees (Ap 3:1-10; Lk 16:19-31). Inimene ootab elult andi, saab aga raasukesi. Paljud väravad jäävadki suletuks. Jumala and on Jeesus. Jeesuse and on igavene elu! Kui usume, kantakse meid taevaväravast sisse!
Kohalolijad, kes jäid kaadrisse.
Täna tegime ühe poereisi ja sõitsime mööda ka Osvald Õunpuu (olen temast siin varem kirjutanud - Kuressaare Priikoguduse jutlustaja, kes asutas Vancouveri Eesti koguduse, suri 1984) ehitatud majast, mis oli tol ajal üks esimesi seal rajoonis. Praegu koduks tema poja perele.
Hukkunud meremeeste mälestusmärk - võrgunõel. Ilm läks jälle uduseks ja pisut isegi jahedaks. Pikka retke ei teinud. Meile tundus, et mälestustahvlil oli ka mõni eesti nimi, näiteks Aro ja Kiisküla. Vancouveri eestlaste hulgas on mere- ja kalamehi olnud üsna palju.
Viimase pildi peal kaks võõramaalast Jaapani aias. On need nüüd jaapani naised või ei?
Ja panimaju! :) (vene k: ma saan aru!)
Kui homme on selge ilm, siis tahaks tõusta esimesele mäele!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar