Kirikuaasta vahetusel

Head vana-aasta lõppu siis! Kirikuaastat pean silmas. :) Mulle meeldib kirikukalender: hingamispühapäevad ja kristlikud pühad, paastuajad (advent ka ju sinna teemasse) jms. See annab elule kindla rütmi. Tean, et mõnedele see üldse ei meeldi, aga olen märganud, et selliste perede lastel jääb distsipliinist puudu. Aga see selleks!

Igavikupühal meenutasime lahkunuid. Vancouveri EÜB Kogudusest, keda hetkel teenin, on viimase aasta jooskul lahkunud igavikku 5 venda. Väikese koguduse kohta küllalt palju. Nii see aeg läheb. Pühapäevasel teenistusel süütas leinaküünlad vend Villi Vink.

Algussõna luges Thomas Kirves ja jutluse mõtted olid surmajõe ületamisest. Kui eelmisel korral rääkisime prohvet Eelija elust ja võitlustest, siis nüüd tema teekonna lõpust - Jordani ületamisest ja taevasse minekust. Eliisa, kes jätkas Eelija tööd, sai ka Eelija kuue, millega tulla tagasi üle Jordani. Kõigile pole surmast tagasituleku võimalust antud. Üks, kes on tulnud, on surma lõplikult võitnud. See on Jeesus. Ta on toonud meile kuue, millega surma-Jordanist läbi minna nagu Eliisa seda tegi. Kui Eelijale tulid vastu tulised vankrid ja hobused, siis meile loodetavasti valged hobused ja Kuningate Kuningas ise. (2Kn 2:6-11; Ilm 19:11-16)

Teenistusele järgnes erakorraline üldkogukoosolek, kus langetati ühehäälselt otsus, millest on käegakatsutavat kasu kodu-Eesti misjonitöös.

Siinkohal tahaks natuke tõestada, et lisaks kiriku poodiumil seismisele teeme me muud tööd ka. Suurem osa lehti on langenud ja kokku riisutud-imetud. Kui ilm ilus, siis on selline liigutamine kiriku õues ja siseruumides paras vaheldus.

Ahsoo! Vahepeal toimusid siin riigis ju valimised, aga tõtt öelda - ega see meid isiklikult eriti ei puuduta. Saime aru, et lisaks kohalike volikogudele valitakse siin otse ka linnapea. Miks ka mitte! Kuigi Tallinnas poleks vist vahet. Eestis teatavasti toimub linnapea valimine alles valitud volikogu poolt enamuse saavutanud erakonna ettepanekul. 

Uudistest (me vaatame ikka AK neti kaudu ära, kui kodus oleme) käis läbi, et peapiiskop Põder pani ameti maha. Lähipäevil valitakse uus mees asemele. Minu lugupidamine kuulunuks küll Joel Luhametsale (sest teisi ma eriti ei tunne), aga kui mees tajub, et tema koht on pigem teenida kogudust pastorina, siis müts maha. Õige on teha seda, milleks oled kutsutud ja mitte ilmtingimata karjääri. Mäletan, et minugi papale pakuti aastaid tagasi kohta Tallinnas, aga ta loobus sellest ja jätkas oma kutsumises. Vist tegi õigesti, sest Tallinnas elamist ei kujuta ma enam ette mitte kuidagi! Mis karjääri puutub, siis Saaremaal Vanamõisas on see olemas ja suvel käime seal ujumas iga päev. Sellest täitsa piisab! :)

Käima on läinud ka valimiskampaania kevadel saabuvateks Riigikogu valimisteks. Vähemalt kahte erakonda ma välistan seekord teatud põhjustel. Rohkem ei ütle. :) Hääletama "lähen", aga sinna on veel aega!

Panen siia paar kaadrit naaberkirikute kohta. Jalutasime laupäeval Willingtoni koguduseni. Seal peetakse kaks teenistust laupäeval ja kolm pühapäeval. Peasaalis on küll 1300 istekohta, aga kogu rahvas ei mahuks sinna korraga ikkagi ära. Laupäevasel teenistusel oli üle 400 inimese ja see toimus kõrvalsaalis (mahutab 600). Igati tasemel bänd tegi ülistust, mis kestis koos avatervitusega umbes 25 minutit, seejärel 5 minutit teateid ja korjandus ning jutlus koos lõpupalvega. Kokku tund aega. Saalis suurem osa rahvast keskealised, aga oli ka päris noori ning üksikuid vanemaid inimesi. Välisvaated otsisin varasemast materjalist (kus puud alles rohelised), kuna seekord oli väljas juba pime. Tagantküljest on nagu koolimaja. Siseparklad maja all.

Pühapäeva õhtul jalutasime mööda Nelsoni tänavat lõuna suunas. Jõudsime ühe Luteri kirikuni, mis oli valgustatud. Astusime sisse. Hispaaniakeelne teenistus. Rahvast polnud küll väga palju, aga no jälle täitsa oma vennad-õed. :) See äratundmine on alati kuidagi eriliselt armas. Samad ülistuslaulud nagu meil ja sama Vaim! Kes teab, saab aru! Kuna me aga keelest aru ei saanud ja väsimus andis ka tunda, siis tulime siiski varsti ära. Nii on mitmetes kohalikes kirikutes pühapäeviti õhtustel aegadel mõni rahvusgrupp ruume üürimas, et oma koosolekuid pidada.

Tagasiteel astusime läbi Metropolise kaubanduskeskuse ja eks see ole omamoodi pühakoda paljudele. Jõulukaunistused on muidugi kenad (juba novembri algusest alates), aga rahvamassid tunglesid ühest poest teise. Otsides mida? True Religion'i siit ei leia. Ersatsvärk. Mina ostsin jäätist. :)

Veel: käisin juuksuris. Naine käskis. :) Iga päev rääkis mingist metslasest. Mõtlesin, et ju peab minema, muidu hakkab veel metsaliseks pidama. Hindu neiust juuksurile pidin kolm korda ütlema, et: more shorter, please! Eks ta hakkas aga jälle otsast pihta. Lõpuks sai kolm kuud kasvanud karvad õige pikkusega. Tal oli sellega paras pusimine, sest mina olin istudes sama pikk, kui tema seistes. Aga peamine, et oma naine jäi tulemusega rahule. Mina olen rahul, kui naine on rahul. Nii ongi rahu maa peal! Lihtne ju!

Lõpuks pakun mereandide letist teile delikatessi! Head isu ja olge mõnusad! :)

Esimene jää

Millest oma juttu alustada? Ikka ilmast. Esimene öökülm oli ära. Kuskil olevat olnud 6 kraadi miinust. Maa oli valge ja kus vett, seal ka jääd. Seda juhtuvat Vancouveris siiski harva. Muidu on kõik endine, kui välja arvata üks huulevill ja üks nohune nina.

Lubasin pajatada midagi hiinlastest, aga enam ei mäleta, miks. Tõelised päevikupidajad teevad oma sissekandeid iga päev. Minusugune unustab üleeilased :) asjad juba ära.

Käisime Kunstigaleriis Hiina Imperaatorite elu-oluga tutvust tegemas. Näitus The Forbidden City (Keelatud Linn) jääb avatuks 11. jaanuarini. Meie lugupidamine hiinlaste suhtes kasvas hüppeliselt, sest  nende tekstiili- ja kirjakunst väärib tõesti imetlust: siidikangastele tehtud joonistused ja käsitsi raamatuks maalitud hieroglüüfid. Beijingi Palees asuvast Hiina suurimast muuseumist oli kohale toodud ka imperaatori troon, kandetool, pronkskellade komplektid, relvad, ülipeenete kaunistustega hiina portselan jpm. 

Viie sajandi vältel valitses Hiinat kaks dünastiat (Ming ja Qing) kuni 1911-ni. Viimane imperaator sai võimule 3-aastaselt, kui ma õigesti mäletan. Natuke õõvastav oli lugeda konkubiinidest ja eriti eunuhhide elust, kes suure valitseja teenistuses olid.

Netist leitud pilt sellest päris Beijingi Paleest, kuhu tõenäoliselt kunagi minema ei hakka. 

Ühe imperaatori portree ja tema tseremoniaalne rüü, mis oli ka näitusel väljas:



















Möödunud nädala külastasime ka Vancouveri Noorte Sümfooniaorkestri kontserti. Nii nagu näitusel, nii ka siin pole pildistamine soovitud, aga enne algust sai üks võte siiski tehtud.

Orkestri koosseisu kuulub kokku umbes 240 noort pillimeest, kellest paljud alustavad juba algkoolipäevil ja tase on suurepärane. Üks ühine joon aga iseloomustab seda ja eelmist näituse-teemat - peaaegu pooled noored moosekandid on hiinlased (või mujalt kagu-Aasiast - ma ei suuda kahjuks vahet teha). 

Olen saanud aru, et hiinlased on ääretult visa hingega, töökad ja ilmselt ka targad. Neid tuleb siia iga lennukiga. :) Paljud neist on jõukad, kes suudavad soetada endale elamise isegi parimatesse rajoonidesse, näiteks West Vancouverisse. Ikka näen, kuidas vastusõitva viimase seeria BMW roolis istub noor hiinlane või hiinlanna. Koolides, kus õpivad hiina noored, on nad tihti õpiedukuselt esimeste seas. Saanud suureks, konkureerivad nad headele ametikohtadele ja saavad need endale. Muidugi on siin ka lihtsaid selle rassi esindajaid ja kui ma käin Bonsori basseinis ujumas (umbes kord nädalas), siis oleme seal ühel rajal mõne päris eaka hiinlasega. Väike järeldus aga ikkagi: nii nagu nad olid põhjalikud kuni viimase kriipsu ja täpini oma vanas kunstis, nii nad liiguvad kiiremas tempos teistest ette ka siin.

Lugu läheb keerulisemaks, kui mõelda, et päris-Hiina on veel üks viimaseid Venemaa sõpru, aga jäägu see teema praegu sinnapaika.

Kontserdil esines üks maailma viiulivirtuoose Tasmin Little. Ma olen ise ka kunagi natuke seda pilli proovinud, aga see naine mängis küll fantastiliselt. Pilt ka (netist).

Meil oli tore seda kõik nautida koos Erliga ja kuna ühel päeval jäi natuke valget aega ka veel, siis tõusime Tallinna nimelise kõrghoone katusele, et nautida päikselist vaadet. Maja fuajees on huvitav puuskulptuur. Võiks olla peaaegu nagu Kalevipoeg. Maja ees supelrand.

Järgmised võtted on Cupressi mäelt, kus just-just pidi avatama suusahooaeg. Päike pimestas sel päeval tugevasti ja all-linn jäi jälle halli vine taha. Ülal aga lumekahurid tegid oma tööd ja vastava tehnika abil saadi mõni laskumisrada juba enam-vähem valgeks.

 




















Sõitsime koos Lyyliga läbi ka Horseshoe (Hobuseraua) lahe äärest, kus asub üks laevaterminal ja siit saab sõita Vancouveri saarele, täpsemalt Nanaimo linna. Lisaks jäid kaamera ette veel üks "väiksem" saar (seal on elanikke) ja mõned Whitecliff'i kaljud.

Pühapäevasel teenistusel luges algussõnaks Psalmi 24 ja tegi alguspalve õde Erna Kirves. Pastor jätkas sõjapidamise teemat ning arvas, et üks tulega "lahing" nagu pidas prohvet Eelija Karmeli mäel on siiski parem kui külm sõda, kus suhted jäätuvad (taustaks: äsja lõppes G20 kokkusaamine ja meie :) Kanada peaminister Harper näitas härra Putinile otsekoheselt koha kätte). 

Õnnitlesime vend Hugo Liiva't, kes on koguduse juhatuse liige ja igal pühapäeval ustavalt kohal, aga aastanumber 93 paneb küll pead vangutama. Kes usuks? Mitte keegi. Sünnipäevaosadus sai peetud Onu Willie söögimajas.

Esmaspäeval oli kutse külastada White Rock'i, et maitsta Laida kuulsat kalasuppi. (Jah, teie, head varem siinkäinud eesti pastorid, minge vaadake endale midagi oma külmkapist ise! :) Laida on Saaremaalt Panga poolsaarelt pärit ja sugulasi leidub nii siin kui kodusaarel. Meiega olid ka naabri-Lyyli, Peter ja luteri õpetaja Algur Kaerma. Tänud kõigile!