Remembrance time

Täna on kohalik riigipüha - Remembrance Day. 11. novembril 96 aastat tagasi lõppenud esimene maailmasõda on andnud sellele päevale aluse. Novembrikuu on aga ju üleüldse üks mälestamistekuu ja igal pühapäeval on mingi eri tähendusevarjund: 2. nov oli hingedepäev, 9-ndal isadepäev ja hoidku meid Jumal, et seda ka tulevikus vaid mälestuspäevana ei meenutataks (Kanada isadepäev on kuskil suvel), siis tänane mälestuspüha, järgmisel pühapäeval mõeldakse tagakiustatud kristlastele, sellest järgmisel on igavikupühapäev, millele omakorda järgneb juba uus kirikuaasta ja 1. advent, mis sel aastal mahub veel novembri lõppu.

Minu jaoks oli mõnevõrra üllatav, et erinevates sõdades hukkunud Kanada kangelasi on üle 112 000. Lisaks maailmasõdadele ka Koreas, Afganistanis ja rahuvalvajatena hukkunud.

Käisime isegi miitingul kohalikus Burnaby pargis ausamba juures. Ilm oli hea ja rahvast päris palju. Meeldivaks üllatuseks oli see, et tseremoonia oli põhiliselt vaimulik. Punases vormis sõjaväekaplan (nii ma arvan) luges 1Kr 13 Armastuse Ülemlaulust ja pidas lühikese kõne, keegi kohalik pastor palvetas ja ütles õnnistussõnad, lauldi alguses Kanada hümni ja lõpuks Inglise hümni, vahepeal aga asetati pärgi ja puhkpilliorkester mängis mitu minulegi tuttavat vaimulikku viisi, viimane neist oli Rohkem korraga ei maksa võtta kui üks samm, üks ainus silmapilk...

Täna on paljudel rinnas või peakatte küljes väike punane mooniõis - selle päeva sümbol. Minul oli ka. :)

Mõni piltmeenutus eelmistest päevadest. Käisime uudistamas Põhja-Vancouverit.
Lynn Canyoni rippsild ja park. Kuna viimastel nädalatel on ohtrasti sadanud, siis oli rohkelt vett nii jões, kaljuservast väljatuiskavas koses kui isegi pargiradadel.

Teisel päeval sai tehtud jalutuskäik ümber Rice'i järve.

Deep Cove'is. Vaated lahele olid küll ilusad, aga juba nimetatud vihmasajud olid tekitanud siin selliseid uputusi, et näiteks peatänava-äärsed alumiste korruste büroopinnad ja ka sealne muuseum olid suletud. Vesi oli tunginud hoonetesse sisse ja nüüd tegeleti tagajärgede likvideerimisega - soojapuhurid töötasid täisvõimsusel.

Külastasime perekond Tannerit, kellega oleme korduvalt kohtunud Kuldses Klubis. Nemad elasid ja töötasid pärast Eesti taasiseseisvumist isegi ligi kaks aastat kodumaal, aga nüüd olid just paari kuu eest kolinud siin oma uude korterisse. Saime osa veel härra Teas'e sünnipäevatordist. Meeldiv kokkusaamine.

Möödunud päevadesse mahtus veel paar külastust. Laupäeval olime kutsutud õe Viive Vink'i juubelile kohtudes seal mõne vana ja mitme uue tuttavaga. Villi serveeritud ahjulõhe ja lihapallid läksid kui kuuma kivi peal.

Ka tordiküünalde ärapuhumine toimus Villi valvsa pilgu all. :) Palju õnnistusi jätkuvateks aastateks!

Pühapäeva õhtul oli õdus istumine Astrid ja Thomas Kirvese kodus. Menüü oli nauditav ja seltskond lahe. Nad nimetavad selliseid kogunemisi siin vist noortekateks. Täitsa hea mõte! (Pildil laua ääres vasakult Peter, P ja M, Thomas, Astrid, Anne, Enely ja Eddie)

Kroonika mõttes panen ikka kirja ka pühapäeva hommikuse koosoleku. Algust tegi Andres Kirves (Ps 26). Pastor püüdis mitte teemast kõrvale kalduda ühendades siinse juba mainitud sõjameeste mälestuspäeva Eestis peetava isadepäevaga rääkides väepealik Korneeliusest - tema iseloomust, mõjust pere ja töökaaslaste hulgas ning tema palveelust ning selle tagajärgedest (Ap 10). 

Lõpuks tervitan lisaks meie senistele lugejatele ka uusi sõpru Hollandist ja Jaapanist :) Kes nad olla võiks, kahjuks ei tea! Jääb üle imestada, et suurelt Hiinamaalt pole veel huvilisi tekkinud :) Järgmisel korral on mul ehk mõni uudis sealtkandist... Bye!