Iga kahe nädala tagant on siin kolmapäeviti Kuldse Klubi kogunemine. Seekord paluti minul teha ettekanne "80-ndate aastate sula'st". Nii nad seda sõnastasid. Tuletasin siis meelde oma keskkooliaega, mis langes viimasele suurele venestamislainele (alates 1978), noorterahutusi, 40-kirja, Lasnamäe ehitamist ja ida poolt sisserändajatele mugavustega korterite jagamist, marksismi ja ateismi õppimist ülikoolis, puhtaks pestud lihalette, valuutapoode, topeltstandardeid mõtlemises ja suhtumistes, kontrolle kirikus ja koguduste noortelaagreid metsatukas või karjakoplis, sõjaväeaastaid vene kroonus, poliitbüroo vanadekodu matuseid, Gorbatsovi võimuletulekut, perestroikat, fosforiidisõda, Hirveparki, loomeliitude pleenumit, levimuusikapäevi, laulvat revolutsiooni, Balti ketti, Eesti Kongressi, Moskva riigipöördekatset ja Eesti taasiseseisvumist. Kõige selle keskel elas iga inimene aga oma lihtsat elu. Mina näiteks võtsin naise ja väike rahvuslik motiiv meie pulmas oli see, et esimesed kolm autot pulmarongis olid sinine, must ja valge.
Mitmed siinelavad eestlased said tulla kodumaad külastama alles siis, kui nimetatud sündmused olid juba toimunud. Sellepärast too periood pakkuski neile huvi. Mulle ka!
Nädala lõpus vastu 1. novembrit peeti siin Halloweeni. Kärinat oli terve linn täis nagu meil Eestis aastavahetusel. Kaubanduskeskus kihas peredest ja lastest, kes olid kombekohaselt või -kohatult kostümeeritud. Imelik on võõrastest lastest pilti teha, aga kuna aparaat oli taskus, siis ikka üritasin.
Poolel teel asub Shannon Falls ehk 335 meetrit kõrge juga, mis kohisedes langeb alla mööda mäenõlva. Kuigi päev oli kuiv, siis selle joa läheduses oli erakordselt niiske. Iga lehe, varre ja okka otsas oli veetilk. Kosk oli veerikas, aga väga head pilti ma sellest ikkagi ei saanud.
Whistler on ca 10 000 elanikuga linn kahe sõidutunni kaugusel Vancouverist põhja poole. Tegemist on suusakuurordiga, kus peeti ka 2010. aasta taliolümpiamängud. Sealt tõi Kristiina Smigun ära hõbemedali.
Whistleris on mingi 200 hotelli/majutusasutust. Linn on rajatud kindla plaani järgi ja tundub, et see on hästi õnnestunud.
Järgmise pildi peal üks kohalik prillidega pätt luurab seda kena heledapäist neiut seal rõnga sees. :)
Tuleb tõdeda, et tänavad olid langevaid lehti täis, aga see oli küllalt viimane minut näha sügisvärvides Whistlerit. Üles mäkke võiks kunagi tulevikus ka ikka tõusta, aga praegu on hooajaks ettevalmistamine ning hooldustööde ajal seisavad kõik gondlid vagusi. :) Talvine suusahooaeg algab 27. novembril.
Astusime läbi Squamish Lil'vat Cultural Center'ist, mis on sisuliselt indiaani muuseum. Selles hoones asuvasse käsitööpoodi me läheme igal juhul veel tagasi. Lahe koht ja põnevad tooted.
Indiaanlaste kanuu, mille pikkus jäi kahjuks mõõtmata.
Tagasiteel mõni hetk, et nautida ümbrust.
Pühapäeval oli koguduse püha. See tähendas omal ajal teenistust koos leivamurdmisega. Algussõna Psalmist 111 luges Astrid Kirves. Pastor mõtiskles hingedepäeva puhul selle üle, mille küljes on kinni meie hing. Kas äkki põrmu küljes? (Psalm 119:25) Kui inimesel on hing kinni, siis ta vajab elustamist. Elusta mind oma sõna järgi! palub Taavet. Seda vajab meie lämbuv maailm tõesti.
Õnnitlesime sünnipäevalapsi Andrest ja Viivet.
Päev jätkus koos Erna ja samal päeval sünnipäeva tähistanud Andresega Burnaby mäel ühises lõunalauas.
Märjad ja längus kirsipuud restorani ees on täna nagu nad on. Kevadel võiks siit saada aga hoopis teise pildi. Elame, näeme! Ärgu siis alanud süngevõitu november meid masendagu. Pärast surma on ülestõusmine! Aamen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar