Lubasin pajatada midagi hiinlastest, aga enam ei mäleta, miks. Tõelised päevikupidajad teevad oma sissekandeid iga päev. Minusugune unustab üleeilased :) asjad juba ära.
Käisime Kunstigaleriis Hiina Imperaatorite elu-oluga tutvust tegemas. Näitus The Forbidden City (Keelatud Linn) jääb avatuks 11. jaanuarini. Meie lugupidamine hiinlaste suhtes kasvas hüppeliselt, sest nende tekstiili- ja kirjakunst väärib tõesti imetlust: siidikangastele tehtud joonistused ja käsitsi raamatuks maalitud hieroglüüfid. Beijingi Palees asuvast Hiina suurimast muuseumist oli kohale toodud ka imperaatori troon, kandetool, pronkskellade komplektid, relvad, ülipeenete kaunistustega hiina portselan jpm.
Viie sajandi vältel valitses Hiinat kaks dünastiat (Ming ja Qing) kuni 1911-ni. Viimane imperaator sai võimule 3-aastaselt, kui ma õigesti mäletan. Natuke õõvastav oli lugeda konkubiinidest ja eriti eunuhhide elust, kes suure valitseja teenistuses olid.
Netist leitud pilt sellest päris Beijingi Paleest, kuhu tõenäoliselt kunagi minema ei hakka.
Ühe imperaatori portree ja tema tseremoniaalne rüü, mis oli ka näitusel väljas:
Möödunud nädala külastasime ka Vancouveri Noorte Sümfooniaorkestri kontserti. Nii nagu näitusel, nii ka siin pole pildistamine soovitud, aga enne algust sai üks võte siiski tehtud.
Orkestri koosseisu kuulub kokku umbes 240 noort pillimeest, kellest paljud alustavad juba algkoolipäevil ja tase on suurepärane. Üks ühine joon aga iseloomustab seda ja eelmist näituse-teemat - peaaegu pooled noored moosekandid on hiinlased (või mujalt kagu-Aasiast - ma ei suuda kahjuks vahet teha).
Olen saanud aru, et hiinlased on ääretult visa hingega, töökad ja ilmselt ka targad. Neid tuleb siia iga lennukiga. :) Paljud neist on jõukad, kes suudavad soetada endale elamise isegi parimatesse rajoonidesse, näiteks West Vancouverisse. Ikka näen, kuidas vastusõitva viimase seeria BMW roolis istub noor hiinlane või hiinlanna. Koolides, kus õpivad hiina noored, on nad tihti õpiedukuselt esimeste seas. Saanud suureks, konkureerivad nad headele ametikohtadele ja saavad need endale. Muidugi on siin ka lihtsaid selle rassi esindajaid ja kui ma käin Bonsori basseinis ujumas (umbes kord nädalas), siis oleme seal ühel rajal mõne päris eaka hiinlasega. Väike järeldus aga ikkagi: nii nagu nad olid põhjalikud kuni viimase kriipsu ja täpini oma vanas kunstis, nii nad liiguvad kiiremas tempos teistest ette ka siin.
Lugu läheb keerulisemaks, kui mõelda, et päris-Hiina on veel üks viimaseid Venemaa sõpru, aga jäägu see teema praegu sinnapaika.
Kontserdil esines üks maailma viiulivirtuoose Tasmin Little. Ma olen ise ka kunagi natuke seda pilli proovinud, aga see naine mängis küll fantastiliselt. Pilt ka (netist).
Meil oli tore seda kõik nautida koos Erliga ja kuna ühel päeval jäi natuke valget aega ka veel, siis tõusime Tallinna nimelise kõrghoone katusele, et nautida päikselist vaadet. Maja fuajees on huvitav puuskulptuur. Võiks olla peaaegu nagu Kalevipoeg. Maja ees supelrand.
Järgmised võtted on Cupressi mäelt, kus just-just pidi avatama suusahooaeg. Päike pimestas sel päeval tugevasti ja all-linn jäi jälle halli vine taha. Ülal aga lumekahurid tegid oma tööd ja vastava tehnika abil saadi mõni laskumisrada juba enam-vähem valgeks.
Sõitsime koos Lyyliga läbi ka Horseshoe (Hobuseraua) lahe äärest, kus asub üks laevaterminal ja siit saab sõita Vancouveri saarele, täpsemalt Nanaimo linna. Lisaks jäid kaamera ette veel üks "väiksem" saar (seal on elanikke) ja mõned Whitecliff'i kaljud.
Pühapäevasel teenistusel luges algussõnaks Psalmi 24 ja tegi alguspalve õde Erna Kirves. Pastor jätkas sõjapidamise teemat ning arvas, et üks tulega "lahing" nagu pidas prohvet Eelija Karmeli mäel on siiski parem kui külm sõda, kus suhted jäätuvad (taustaks: äsja lõppes G20 kokkusaamine ja meie :) Kanada peaminister Harper näitas härra Putinile otsekoheselt koha kätte).
Õnnitlesime vend Hugo Liiva't, kes on koguduse juhatuse liige ja igal pühapäeval ustavalt kohal, aga aastanumber 93 paneb küll pead vangutama. Kes usuks? Mitte keegi. Sünnipäevaosadus sai peetud Onu Willie söögimajas.
Esmaspäeval oli kutse külastada White Rock'i, et maitsta Laida kuulsat kalasuppi. (Jah, teie, head varem siinkäinud eesti pastorid, minge vaadake endale midagi oma külmkapist ise! :) Laida on Saaremaalt Panga poolsaarelt pärit ja sugulasi leidub nii siin kui kodusaarel. Meiega olid ka naabri-Lyyli, Peter ja luteri õpetaja Algur Kaerma. Tänud kõigile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar