Meie pere on laiali, aga esmaspäeviti püüame skaibitsi ühendust saada. Nii ka seekord. Tõestuseks üks perepilt. :)
Eelmisel nädalal ühel õhtul oma kvartalis jalutades märkasime, et Kingsway kiriku uksed olid avatud. Paar kohalikku venda tegid seal mingit tööd. See kirik on varem olnud matusemaja, aga nüüd juba mitukümmend aastat ühe vabakoguduse pühakoda, kus pühapäeviti koguneb oma paarsada inimest. Vanem mees, kellega rääkisime, teadis ka Eestit ja eestlasi. Ta olevat viibinud ühel eestlaste matusel ja see jäänud talle meelde.
Üks tendents, mida järjest rohkem märkan, on see, et altariosa ja /või lava on paljudes kirikutes toodud külje peale seina äärde. Pingid ja toolid on asetatud siis vastavalt lava poole. Nii oli see aastate eest näiteks Bornholmi mitmesaja aastases baptisti kirikus, kui seal sõpruskogudusel külas käisime (vist 1996), nii on see näiteks kohalikus suures Coastal Church'is ja nii oli ka siin Kingsway kirikus. Tegelikult on selline asetus kaasajal palju praktilisem, sest lauljad ja kõneleja on kuulajale palju lähemal ja ekraanilekuvatavaid sõnu või videoklippe on ka sel juhul võimalik palju paremini näha. Kui võimalik, saab tekitada pisut sellist ringauditooriumi vormi ja see loob paremat osadustunnet. Näiteks suures ja sügavas kirikus ei näe tagant otsast suurt midagi. Vancouveri eesti kirik on juba projekteeritud pigem laia kui sügavana ja tegelikult hästi õnnestunud. Peaks mõtlema - äkki keeraks Siionis ka pingid põigiti ja viiks kantsli külgseina äärde. :)
Möödunud pühapäeval kogunes kohalik eesti kogudus nagu ikka, ainult kogunemispaik on korruse võrra allpool ja see jääb ilmselt nii veel mitmeks kuuks. Nüüd istume kõik külg-külje kõrval ja küünarnukitunne on isegi tugevam.
Seekord tegi algust vend Villi Vink, kes luges mitmete Psalmide algussalme, kus autor kutsub üles Jumalat tänama, sest Tema on hea ja Tema heldus kestab igavesti. Ärgem meiegi seda unustagem!
Mõtlesime eestpalvetes selleks aastaks loositud partnerkogudusele Pukas ja olukorrale Ukrainas. Muuseas, pärast minu eelmist postitust, kus oli põgusalt juttu Ukrainas, täpsemalt Krimmis (kes ütleb, mis on nüüd täpsem?) tehtavast misjonitööst, on selle blogi lugejate hulka lisandunud mitu huvilist Ukraina territooriumilt. Kust ja kes, kahjuks ei tea.
Pastori jutluse teema oleks nagu olnud eelnevalt kooskõlastatud loetud algussõnaga: Ära unusta Jumala heategusid! Iisraeli rahvas nägi imesid, aga unustas need ruttu ning hakkas nurisema. Mis aitab meid meeles pidada? See, kui räägime neist tegudest teistele, aga kindlasti oma lastele ja lastelastele. Nad kuulavad hea meelega ning hakkavad uskuma...
"Ole ainult valvel ja hoia väga oma hinge, et sa ei unustaks
neid asju, mida su silmad on näinud, ja et need ei lahkuks su südamest kogu su
eluaja, ja kuuluta oma lastele ja lastelastele." (5Ms 4:9)
Piltidel on
pooleliolevad ümberehitused nii kiriku peasaalis kui ülal lastetoas.
Allsaalis enne teenistuse algust. Ehk järgmisel korral saab pildi ka koosolekule kogunenud inimestest.
Täna tutvustan teile ka kiriku naabrit. Tegelikult ei tunne me teda ise ka kuigi hästi. Ta ise tunneb ennast selles elamises aga vist suurepäraselt, sest sügisest saati on ta seal üsna paikne ning tänase seisuga on lisaks pappkastidele olemas vähemalt üks kokkupandav tool ja isegi jalgratas. Talv on Vancouveris ju soe. :)
Kui naabrimees valmistus võtma lunch'i (ingl. lõunasööki) värskes õhus, siis meie otsustasime vähemalt seekord veel siseruumide kasuks. Koos Anne, Peteri ja Anniga. Aitäh!
Ühel hetkel, kui lugemisest küll sai (umbes üks raamat nädalas :) , läksin ja jalutasin läbi lemmikloomade poest. Mida väiksem, seda kallim. Hinnad ikka mitu tuhat CAD. Juubelikingiks need siiski ei sobi. Niisama vaatamiseks küll. Alustades puudlikutsikast... lõpetades kokkerspanjeliga :)
Nii! Ja siia veel miskit, mille olemasolu on sel nädalalõpul eriti oluline. Iga tainapea saab sellest aru! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar