Pühadenädal

Jah, palmipuudepüha on peetud! Palmidega pilti paraku panna pole. On olnud palju vihmaseid päevi ja ilmaprognoos ei ole just paljulubav ka suurteks pühadeks. Kui paar päeva tagasi tundus, et juba läheb soojaks, siis tänane tuul on eriti külm. See hetkeline soojus aga meelitas puudel lehed välja ja mõne rododendroniõie ka.

 

Laupäeval käisime Orpheumis Mendelssohni "Eelijat" kuulamas. Vapustav elamus! Vancouveri Bach'i umbes 100-liikmeline koor, sümfooniaorkester (ca 50 pillimeest) ning solistid. Eelija osas bass/bariton Giles Tomkins. Dirigent Leslie Dala. Oratoorium kätkes endas 1 Kuningate 17-19 ptk ja 2 Kuningate 1-2 ptk ehk kogu Eelija lugu. Poeetilist võõrkeelt on kohati võimatu mõista, aga tänu taustateadmistele ning kavalehele saime ilusti järge pidada. :)
Habemega Tomkins Eelija osatäitjana sobis sellesse rolli igas mõttes.
Liigutavaks vahepalaks oli väikese 8-aastase poisi (laps-sopran) lavaletulek Eelija sulase rollis, kes "käis korduvalt vaatamas, kas vihmapilve veel ei paista."
Loo üks suurematest märksõnadest on "tuli". Tulega vastas Jumal Karmeli mäel Eelijale. Eks su sõna ole kui tuli! Tuliste vankritega viidi Eelija taevasse.
(Fotokas ununes koju. Pildid laenatud - mitte sellelt kontserdilt :) Aitäh Erlile, kes selle meile võimaldas.)

Dirigent Leslie Dala

Pühapäeval oli kohutav ilm ja kuna meie teenistuse algus oli esmakordselt kell 14.30, siis oli arvamusi, et ega täna meid palju kogune. Ometi peaaegu kõik, kes ikka käivad, olid kohal :) See tegi südame soojaks. Johannes luges algussõna Ilmutuse raamatu 21. peatükist. Laulsime Thomas Kirvese saatel palmipuudepüha laule, sh kahekesi Pillega vana hea Mul vaikseil tundidel, mida mitmed armastavad... Jutluse sobitasin selle lauluga lugedes Ilm 7:9 jj. Taevasest palmipuudepühast, kus saab olema suur rahvahulk kõigist rahvastest ja keeltest. Sinna pääsemiseks on vaja taibata ära suure nädala mõte... ja uskuda Jeesusesse!

Samal ajal hakkab kiriku remont jõudma lõpusirgele. Kui kolmapäeval käisime oma kraami kokku panemas, siis ülal tegid töömehed tööd, aga all käis Alfa kursus. Kohvi pakuti meilegi. Saime teada, et all-linnas nende peakirikus osaleb praegu Alfas üle 200 inimese. Väljasõidul oli kohal 162. Siin kirikus tehakse selle piirkonna naiste-Alfat ja see grupp pole suur, aga tegijad on innukad. Küllap järgmisel korral saan edastada juba pilte esimeselt avateenistuselt Ülestõusmispüha hommikul, kuhu on ka meie eesti kogudus oodatud.

 

Kevad on aga ka pesategemise aeg. Deer Lake ääres on puutumatu ala, kus kõrgete puude otsas on haigrute (heron) pesad. Kõrgel ja kaugel, aga seal nad istuvad. Meie oleme siin oma pesas rahul küll, aga kolme kuu pärast saame ehk saare kadakate vahele tagasi. Aeg lendab haigrutiivul :) Koju jõudes ootab ees päris mitu laulatust, sest ka noorte inimeste sisse on peidetud vajadus ehitada oma pesa.

 

 

 

Lõpetuseks soovime kõigile Õnnistatud Ülestõusmisepühi!
Kaart ikka ka. :) Kui me oleks siinsete hiinlaste pikkused (Pille on vahepeal kasvanud :), siis jääksid näod raami taha varju. Ei tea, kelle pikkuse järgi see siin tehti, aga vahet pole. Frazeri kaldal jalutades oli tunda looduse lõhna.

Kevad

Täna tegime umbes 6 km pikkuse matka, sest mitu vihmast päeva sundis otsima kuiva tubast tegevust ja nii võivad luud-liikmed kangeks jääda. Mitmesugused õied polegi meid veel ära tüüdanud. Tõenäoliselt on see aga alles algus.

 

 

Nädalasse mahtusid mõned kohtumised. Pensionäride Klubil oli külas aukonsul Harry Jaako, kes on üks Lääneranniku Eesti päevade korraldajaid. Selleks puhuks saabuvad siia mitmed kollektiivid kodu-Eestist, teiste hulgas ka Saaremaa Ühendatud Meeskoor. Sündmus toimub augustis, aga meie oleme selleks ajaks juba tagasi kodus :)

Vend Johannes Eenjärve 90. juubeli auks oli peaolaua katnud Lydia. Johannes on sündinud Viljandimaal, Karksis, Polli mõisas. Mobiliseerituna tegi kaasa Narva ja Sinimägede lahingutes saades jalast haavata. See vigastus annab tunda siiamaani. Evakueeriti Saksamaale. Sealt siirdus Inglismaale, kus sai meditsiinilise erihariduse ja tuli Billy Grahami kaudu usule. Liitus 1956.a Vancouveri baptisti kogudusega. On siin lõpetanud ka teoloogilise Kolledzi ning töötanud aastakümneid kaasa vaimulikul põllul ning jätkuvalt valmis astuma üles pühakirja lugema ja oma kogutud luulevaramust värskendavat ette kandma. Palju õnnistusi, Johannes!

 

Pühapäeval alustas teenistust Anne Lepik lugedes Psalmi 33. Kevade tuleku puhul laulis Pille "On sädet vaja vaid..." Jutlus puudutas isikliku vaimuliku varustuse küsimust. Heal ajal saame hakkama ka teiste (koguduse) toel, aga kriisis, veel enam - (vaimuliku) sõja ajal, ei saa loota teistele, sest neid ei pruugi meie ümber enam olla. Vajame isiklikku vaimset relvastust ja väge, et vaenlasega toime tulla. Väeallikaks meis on Jumala Püha Vaim. Klahvpillidel saatis laulu Tiiu Jääger.

 

Pärast kirikut oli meeldiv pidada lõunalauaosadust koos Debie ja Hugoga.

Esmaspäeva õhtul oli jälle naisringi aeg. Maitsvad küpsetised ja võileivad koos kohviga, õnnistuspalve sünnipäevalastele ja kokkuvõtlik piiblitund paari vähem tähelepanu pälvinud Piibli-naise näitel.

Meie kirik on remonditolmu täis. Usun, et üsna varsti saan siia riputada vaateid uuendatud peasaalist. Aknad on vahetatud. Käsil on seinte värvimine.  Kui Jumal lubab, siis uus kirik alustab Ülestõusmispühadega. Eesti koguduse teenistuste algus lükkub pärastlõunasele ajale. Muudatused võivad ühest küljest tunduda ebamugavatena, aga teisest küljest siiski üsna põnevatena.

 

Nüüd siia veel üks õitsev puu... 

 ... ja siis head ööd neile, kes sätivad ennast Unedemaale! Ehhee :)

Väike lootus

"Väike lootus" on linnake nimega Hope (umbes 6000 elanikku), kust tegime oma matka tagasipöörde tänasel ilusal päikeselisel päeval. Arvasin, et see "Lootus on suurem". Üsna pisike teine. Väikesed madalad majakesed ja ärklipoekesed. Ei ühtki kõrghoonet, aga selle eest ümberringi kõrged mäed, mistõttu võib selles paigas olla hämara ilmaga päris pime. Iga nurga peal puuskulptuurid ja kaardi pealt näpuga järge ajades peaks selles linnakeses olema oma 6-7 kirikut, mis on samuti üsna tillukesed. Autod tänavate ääres pigem sellised ärasõidetud. Ühes kiirsöögikohas pakuti tasuta jäätist. No kes suudaks vastu panna!

 

Päris mitmel hoonel olid suured seinamaalingud

Minnes keerasime sisse Missioni linnakesse (jah, selliseid asulate nimesid siin tõesti leidub), Seal asub kloostrikompleks Westminster Abbey, kus elab 30 benediktiini munka ja Kloostrikool ning selle ala kogupindala on ca 70 hektarit. Kiriku sisemusse saime kahjuks pilgu heita vaid läbi klaasuste. Ju siis pole turismihooaeg veel alanud ja missat parasjagu ka ei peetud. Otsisin siiski teile vaatamiseks internetist ühe sisevaate, sest tegemist on tõesti kauni arhitektuuriga. Eemalt mäerinnakult avanes aga äge vaatepilt allasuvale linnakesele ja Frazeri jõele.

Natuke aega tagasi sõitsime läbi Vancouveri kahtlasemast linnaosast, kus tänava äärekividel ja kõnniteedel istusid kodutud, alkohoolikud ja paljud teised õnnetud, nii mehed kui naised. Neid oli ikka väga palju. Kahju! Selles rajoonis või seal lähedal on ka mitmed kirikud.  

Pilguheit pühapäevale. Vend Erich Tõkke luges Filipi 3:7jj rõhutades sama, mida rõhutas Paulus. Iga inimese elus on huvitavat, mida jagada, aga Paulus keskendus Kristusele. Õnnitlesime vend Johannes Eenjärve, kellel koos saabuva kevadega täitub 90. eluaasta. Jutluse mõtted tulenesid läheneva aastaaja märkidest - lilledest ja lindudest (Mt 6:20-33), mida Jeesus soovitas tähele panna. Jumal on oma laste vajadustega kursis ja tõotanud hoolitseda nende eest. Seetõttu tasub esmalt otsida Tema riiki.

Johannes 90

Koos Erli ja tema pojapoeg Pauli\ga

Pühapäeva vihmast õhtut ei tahtnud toas lihtsalt ära vedeleda. Seadsime sammud ühte Nelipühi kogudusse, kus kirjade järgi pidi olema evangeelne koosolek. Oligi! Sattusime nagu 70 aastat ajas tagasi. Pean silmas välist vormi. Naised peentes kübarates ja kleitides (Pille jagab moodi hästi ja oli ikka väga imestunud - tänavapildis ei näe selliseid mitte kuskil), laulud vana-aegsed nagu omal ajal meil puukirikus. Tekkis tunne, et säilitatakse vana ärkamisaegset joont igas mõttes. Laul oli hoogne, 76-aastane pastor energiline, koguduse kaasaelamine innukas, inimesed sõbralikud. Rahva koosseis pigem kesk- ja vanemaealised, aga ka väikesed lapsed (osa neist ilmselt vanavanematega kaasas, sest 20-30-aastasi oli vähe). Lapsed istusid nagu kukununnud - soengud peas ja keegi ei jooksnud ringi. Hämmastav! Kuna ma olen nelipühilaste (pigem kaasaegseid) koosolekuid kaasa elanud, aga priilaste omi mitte, siis äkki see oli rohkem priilaadne teenistus. Ei oskagi öelda. Igatahes päris huvitav! Küllap läheme teine kordki.

Tänaseks aitab. Tagasiside blogi osas on selline, et kõige rohkem meeldivad lillepildid. :) Olge siis lahked! Riputan siia suuri magnooliaõisi. Kena kevade algust!