Väike lootus

"Väike lootus" on linnake nimega Hope (umbes 6000 elanikku), kust tegime oma matka tagasipöörde tänasel ilusal päikeselisel päeval. Arvasin, et see "Lootus on suurem". Üsna pisike teine. Väikesed madalad majakesed ja ärklipoekesed. Ei ühtki kõrghoonet, aga selle eest ümberringi kõrged mäed, mistõttu võib selles paigas olla hämara ilmaga päris pime. Iga nurga peal puuskulptuurid ja kaardi pealt näpuga järge ajades peaks selles linnakeses olema oma 6-7 kirikut, mis on samuti üsna tillukesed. Autod tänavate ääres pigem sellised ärasõidetud. Ühes kiirsöögikohas pakuti tasuta jäätist. No kes suudaks vastu panna!

 

Päris mitmel hoonel olid suured seinamaalingud

Minnes keerasime sisse Missioni linnakesse (jah, selliseid asulate nimesid siin tõesti leidub), Seal asub kloostrikompleks Westminster Abbey, kus elab 30 benediktiini munka ja Kloostrikool ning selle ala kogupindala on ca 70 hektarit. Kiriku sisemusse saime kahjuks pilgu heita vaid läbi klaasuste. Ju siis pole turismihooaeg veel alanud ja missat parasjagu ka ei peetud. Otsisin siiski teile vaatamiseks internetist ühe sisevaate, sest tegemist on tõesti kauni arhitektuuriga. Eemalt mäerinnakult avanes aga äge vaatepilt allasuvale linnakesele ja Frazeri jõele.

Natuke aega tagasi sõitsime läbi Vancouveri kahtlasemast linnaosast, kus tänava äärekividel ja kõnniteedel istusid kodutud, alkohoolikud ja paljud teised õnnetud, nii mehed kui naised. Neid oli ikka väga palju. Kahju! Selles rajoonis või seal lähedal on ka mitmed kirikud.  

Pilguheit pühapäevale. Vend Erich Tõkke luges Filipi 3:7jj rõhutades sama, mida rõhutas Paulus. Iga inimese elus on huvitavat, mida jagada, aga Paulus keskendus Kristusele. Õnnitlesime vend Johannes Eenjärve, kellel koos saabuva kevadega täitub 90. eluaasta. Jutluse mõtted tulenesid läheneva aastaaja märkidest - lilledest ja lindudest (Mt 6:20-33), mida Jeesus soovitas tähele panna. Jumal on oma laste vajadustega kursis ja tõotanud hoolitseda nende eest. Seetõttu tasub esmalt otsida Tema riiki.

Johannes 90

Koos Erli ja tema pojapoeg Pauli\ga

Pühapäeva vihmast õhtut ei tahtnud toas lihtsalt ära vedeleda. Seadsime sammud ühte Nelipühi kogudusse, kus kirjade järgi pidi olema evangeelne koosolek. Oligi! Sattusime nagu 70 aastat ajas tagasi. Pean silmas välist vormi. Naised peentes kübarates ja kleitides (Pille jagab moodi hästi ja oli ikka väga imestunud - tänavapildis ei näe selliseid mitte kuskil), laulud vana-aegsed nagu omal ajal meil puukirikus. Tekkis tunne, et säilitatakse vana ärkamisaegset joont igas mõttes. Laul oli hoogne, 76-aastane pastor energiline, koguduse kaasaelamine innukas, inimesed sõbralikud. Rahva koosseis pigem kesk- ja vanemaealised, aga ka väikesed lapsed (osa neist ilmselt vanavanematega kaasas, sest 20-30-aastasi oli vähe). Lapsed istusid nagu kukununnud - soengud peas ja keegi ei jooksnud ringi. Hämmastav! Kuna ma olen nelipühilaste (pigem kaasaegseid) koosolekuid kaasa elanud, aga priilaste omi mitte, siis äkki see oli rohkem priilaadne teenistus. Ei oskagi öelda. Igatahes päris huvitav! Küllap läheme teine kordki.

Tänaseks aitab. Tagasiside blogi osas on selline, et kõige rohkem meeldivad lillepildid. :) Olge siis lahked! Riputan siia suuri magnooliaõisi. Kena kevade algust!