Linnud laulavad, inimene ka :)

Tuleb tunnistada, et hakkame natuke unustama, kuidas Eestis elu on. Ei mäleta, mis see või teine toode seal maksis ega suuda õieti ette kujutada, milline peaks olema aprillilõpu ilm. Interneti abil võrreldes pole temperatuuridel praegu küll suurt vahet. 

Siin on aga nii, et kaunis ja lootustpakkuv soe ilm võib üleöö asenduda paksu udu ja vihmaga. Seesama udune hommik aga võib keskpäevaks omakorda muutuda selgeks ja päikseliseks. Nagu täna. :) Kõik on väga vahelduv.

Vaatamata tänavamürale kuuleb siin isegi linnulaulu ja äsja lendas meie rõdust mööda väike haneparv. Huvitav on jälgida kevadist linnupesitsemist ka neti teel. Looduskalender.ee kaudu elasime kaasa, kuidas varesed rüüstasid kotka pesa ja kotkas omakorda must-toonekure pesa. Jalutades siin mööda Kingsway'd möödusime ühest puitskulptuurist, millel on kujutatud koolibrit. Linnukest ennast võiks ka rohkem tundma õppida. Pisike ja armas. Pillele sai indiaanipoest ostetud päris kena koolibriga rahakott. :)

Läinud nädalal käisime Villi ja Viivega Stevestoni kalasadamas, vanas konservivabrik-muuseumis, kus omal ajal, kui veel kala oli, töötasid mitmed kohalikud eestlased. Maitsesime fish and chips'e - pidavat olema parimad siinkandis. Tõepoolest olid head! Söögikoha populaarsusest andis tunnistust lõppematu saba putka luugi ees. Tundub, et nad teenivad sellega kenasti. 

 

 

 

 

 

Paik asub Frazeri jõe kõige suurema haru suudmes. Mõõn oli tugev, aga jõgi on siin ka piisavalt sügav. Suuri praame liikus edasi-tagasi. Taamal paistavad Vancouveri saare mäed. Seal saarel tahakse enne kojupöördumist veel ära käia.

 

 

Nädala sees panime Eesti poole teele ühe saadetise (raamatuid ja mööblit). Nüüd tuleb leida kohad veel kahele lipule ja siis on North Grandview tänava kirik meie inventarist klaar.

Laupäeva õhtu veetsime Erna Kirvese kodus. Saaremaa põhjarannalt pärit õde on vaatamata aastatele tragi ja toimekas ning suurepärane kokk. Nautisime head-paremat koos Andrese ja Tiiuga ning pärastises kohvilauas liitusid meiega veel Thomas ja Astrid.

Pühapäeval käisime Willingtoni kirikus. Nojah, selle koguduse kohta peaks parema kodutöö enne ära tegema, kui hakata ülevaadet andma. Aga... kuna teenistuse atmosfäär oli nii hää, siis ehk jõuab veel süveneda, sest sinna läheme kindlasti tagasi. Nädalavahetusel on kirikus 5 teenistust, laupäeval 2 ja pühapäeval 3, millest varaseim on 8.30. Kirik asub meie kodust poole tunni jalgsitee kaugusel ja sellepärast läksime kella kümnesele. Maja oli ääretasa rahvast täis ja väga multi-kulti igatahes. Tõlgitakse vähemalt kümnesse keelde (sh näiteks araabia, mandariini, jaapani, rumeenia, korea ja vene...) 

Kui eelmise pühapäeva kogemuse põhjal arvasin, et all-linna Esimene Baptistikogudus oleks suurepärane valik, kus käia, siis Willington rabas oma muusikalise tasemega, mis oli super! Kui midagi tehakse hästi, siis tõmbab see kaasa. Ka lauluvalik oli viis pluss. Olen vahel nõutu, kui lauldakse midagi, millel pole ei meloodiat ega sõnu, mõnikord vaid rütm. Kui paremaid tegijaid pole, siis olen leplik arvestades, et eks tegijad saa tegemise käigus ka samm-sammult paremaks, aga lõppeesmärk võiks olla, et jumalateenistuse laul ja muusika paneks osalejad vaimustuma. Oli tunda, et ülistusjuht, heleda pintsakuga keskealine mees, oli vaimulik isiksus ja see on samuti ülioluline.

Muuseas, ka kantsel oli täitsa olemas. Soliidne asi. Pastor oli ilma kraeta ja püsis jutluse ajal enam-vähem kõnetooli piires... :)  Meie peame oma eesti kogudusega siin nüüd ilma kantslita (piibli asetan noodipuldile) läbi ajama, kuna teine kogudus otsustas sellest loobuda. Ise tunnen, et päris lage lava mulle siiski ei meeldi.

Meie koosolekut alustas pühakirja lugemisega Erli. Teenistuse käigus mõtlesime Nepaali maavärina ohvritele ja teistele kannatajatele. Põhisõnumi sisuks oli: Kuidas kindlalt usus püsida ja mitte kõikuda? Ps 30:7-8 "Aga ma mõtlesin heas põlves olles: Mina ei kõigu iialgi! Issand, sina tegid oma heas meeles kindlaks minu kui mäe, kuid sa peitsid oma palge ja ma tundsin hirmu."

Pärast teenistust sõime õhtust koos armsa sõbra Lyyliga, kuna esmaspäeval asus ta teele kodu- Eestisse, kus kohtub loodetavasti mitmete sõpradega, aga ka sugulastega, keda näeb elus alles esimest korda.

Aga ma pean ju ikka mõne lillepildi ka siia riputama, muidu pole õige asi. Koduse mooniga lõpetan. Tsau-pakaa :) 

 

 

 

Sunrun

Vancouveri Päikesejooksust osavõtjaid oli umbes 40 000. See on traditsiooniline rahvasündmus igal kevadel, kus osalevad kõige ees oma ala tipud ja seejärel kõik teised, nii invasportlased kui pered koos lastega. 10 km distantsi võib lihtsalt läbi jalutada ja paljud seda tegidki. Nägin emmesid, kes lükkasid lapsevankrit, aga ka päris vanu inimesi. Meie jooksust osa ei võtnud. Jäime pealtvaatajate hulka. Vaimulikul jooksurajal aga püüaks ikka rivis olla ja eesmärki silmas pidada.

  

 

 

Kuna oli pühapäeva hommik, siis kasutasime võimalust ja osalesime ühtlasi ka all-linnas asuva Esimese Baptistikoguduse hommikusel jumalateenistusel. Polnud sinna veel jõudnud. Kogudus on asutatud 1887, aga peab teenistusi selles kirikus alates 1911. aastast ja pühapäeva hommikul on neid kaks, kell 9 ja 11.

Kui näiteks tuleks immigrandina valida endale siin linnas kodukogudust, siis oleks see kindlasti üks meie favoriitidest. Tundsime ennast peaaegu nagu kodus, kui silmas pidada jumalateenistuse laadi. Oli kaasaegse saatega lühike ülistusosa, aga samas ei puudunud ka koorilaul ning orelihelid. Saal oli rahvast täis vaatamata rahvajooksuga seotud liikluspiirangutele. Esindatud olid kõik põlvkonnad ja rõõmustavalt palju mehi.

Kui ma ei eksi, siis see kogudus on kuulutanud vanempastori koha vakantseks, kuna praegune on jõudnud pensioniikka.

Jutlustaja oli seekord Hongkongist OMF president Dr Patrick Fung. Tänavu tähistatakse 150 aasta möödumist Hiina Sisemisjoni rajamisest, mille juhiks oli Hudson Taylor. OMF hõlmab lisaks Hiinale juba ka teisi Kagu-Aasia riike (Mongoolia, Vietnam, Korea, Jaapan, Malaisia, Indoneesia, Singapur, Filipiinid, Taiwan) ja selles organisatsioonis on üle 2000 töötegija (40 rahvuse esindajat).

Hudson Taylor

Meie oma koosolek algas 2.30 PM. Seekord saatis ühislaulu õde Erli. Algussõna luges Tiiu Jääger (Js 40:28-31) Tervituse koos vaimuliku sooviga ütles Lemm Proos Rootsist, kes peab seda kogudust siiski ka oma teiseks koduks. Ta oli siin seoses Sunrun'iga. Pastor valis seoses kevadega teemaks Mt 13:1jj Külvitöö neljasugusele põllumaale. Kas kuulutada esimesed kolm lootusetuteks juhtumiteks, kellele ei tasu seemet raisata? Ehk annab selliste südamete pinnast kuidagi parandada? 

Pilk eelmisesse nädalasse.
Kolmapäeval jagas farmer Enno Paat Kuldses Klubis kuulajatele oma elust ja tegemistest, aga ka põllumajandusest laiemalt. Paar nädalat enne seda oli Klubi külaliseks Suursaadik Gita Kalmet Ottawast.

Pikk ja ilus päev oli reedel, kui läksime uudistama West Vancouverit. Kuna samal ajal oli siin linnas Kanada peaminister Harperiga kohtumas India peaminister Narendra Modi, siis tekkis Erlil mõtte minna lõunatama india restorani. Mõeldud, tehtud. Tulikuum ja indiapäraselt vürtsitatud kala toodi üsna kärmesti  lauale. Nüüd on ka see huvitav kogemus olemas!

Otsisime üles veel viimased täies õitsemise ilus kirsid lahe kaldalt ning nautisime vaateid vasakule ja paremale.

 

 

 

  

 

Potipõllundusega tegeletakse siin jõukamas linnaosas päris hoolega. Teisel pildil tagasihoidlikum aed, kust võib läbi jalutada, aga igal peenral on ikka kindel omanik. Kaldaäärsed vanad majad on juba linna omand, mida enam erakätesse edasi müüa ei tohi.

 

 

Mõni võte kõrgemalt. Soe osadus lõppes külma jäätisega. :)

 

 

 

 

Tegelikult on mul pilte päris hulgi, aga  hakkab vist aitama. Mõni veel pisikeselt jalutuskäigult siit koduümbrusest.

 

Nagu näete, Pille piilub ka nii ühe kui teise nurga taga. Me saame siin kahekesi küll kenasti hakkama.

Ma ei taipa, miks Ilvesed siis ei saanud ega hakkagi enam saama. Riiki juhtiv isik peaks kõigepealt ikka oma pere juhtimisega toime tulema. Rõõmu see ametlik teade mulle igatahes ei teinud. Panin tähele, et nii mõnigi kommenteeris tulemust teatava rahuloluga, et nüüd on siis asi selge. Selge jah, aga tegemist on ju ikka perekonna purunemisega. Selles mõttes ei mõista absoluutselt, mida mõtleb suhtekorraldaja, kui ütleb, et ehk see samm annab julgust ka teistele, kes seni veel kahtlevad. Cammoon! Lahutamist kui viimast abinõu lootusetus olukorras ei keela ka Piibel ja võib-olla antud olukorda ei saanud enam tagasi pöörata, aga sellise sündmuse puhul ma oleksin soovinud kuulda nõuannet eesti perekondadele hoida oma suhted korras ja kui on probleeme, siis anda andeks ja leppida ära. Selles mõttes lugupeetud president mulle eeskujuks ei ole! Ja suhtekorraldaja ka mitte. Kahju!