Vahelduvad rõhkkonnad

Tean, et mõni ootab kirja. Kuidas seda teisiti nimetada! Kui sõjaväes olin, siis vähemalt kord nädalas lootsin kodustest midagi kuulda. Nüüd on teine ajastu ja teised vahendid. Paremad.

Meid äratab igal hommikul töökas seltskond majaesisel tänaval. Kui prügiauto on oma koormaga lahkunud, siis pannakse kopale hääled sisse. Tundub, et töö algab kella 7 paiku. Praegu, kui kell on õhtul 7 saamas, pole nad veel lõpetanud. Tahaks hüüda: mehed, minge koju, varsti läheb pimedaks! Siinkohal tervitus kõikidele saare kopajuhtidele meie koguduse juhatuse esimehe Jaanoga eesotsas.

Täna käisime kohalikus koonukaubamajas. Eestis nimetatakse selliseid asutusi kaltsukateks. Marssisime 4 km Value Village'ni ja oh heldus-halastus, ilma minuta oleks Pille seal õhtuni olnud. Ta isegi kiitis mind, et olin üsna kannatlik. Enamuse ajast istusin lihtsalt ühe punase tumba otsas, kus saab kingi (koonusid) proovida.

Panen siia ühe kottiderivi teile ka vaatamiseks. Piret (on Pille noorem õde)! Sa vaata, millist sul veel pole, me ostame siis selle ära. Aga ma ise arvan, et sul on need kõik olemas :)

Tagasi tulime bussiga. Ühel kaasreisijal (see tagumine mees) oli huvitav heegeldatud peakate. Pille küsis, kas ma endale sellist ei tahaks. Tal oleks siin aega neid teha! :) Kui on teisi soovijaid ka, siis andke aga teada!

Ma liigun nüüd tagant ettepoole. Eile veetsime päeva koos Villi ja Viivega arutades maailma asju ja mõõtes aeg-ajalt vererõhku. Nii nagu siin õhurõhud vahelduvad, nii ka vererõhud, aga hakkame harjuma. Teisel pool maakera on asjad lihtsalt teisiti. :) Eestis oli mul see vahel kõrgevõitu, siis pigem madal. Leppisime Peetriga (koguduse juhatuse esimees) kokku, et kui liiga palju langeb, siis ta helistab ja riidleb ühe korraliku peatäie, ehk see tõstab rõhku veidi. :)

Pühapäeval olimegi Anne ja Peetri pool. Sõime koos lõunat ja sõitsime sealkandis ringi.

Ema ja poeg.

Ühine lauaosadus.

Viisime Anni koju. See hoone oli algselt mõeldud hooldekoduks, kus eelkõige pastorid saaks üheskoos oma vanaduspäevi veeta, aga tegelik olukord on selline, et sinna saavad kõik, kes soovivad ja kellel selleks vahendeid on. 

Kõrval on White Rock'i Baptistikirik.

Külastasime ka õde Erna Truud, kes elab sealsamas kõrval. Ta tundis meid ära ja mäletas isegi asjaolu, et mul polevat eelmisel korral habet olnud, kui Vancouveris viibisime. Aasta oli siis 2006. Meenus mullegi! Oli jah selline periood kunagi, aga nüüd tütred ei luba maha ajada.
Erna kodu näeb välja nii!

White Rock on väike (?) linnake ookeani kaldal. "Valget kaljut" ennast me udu tõttu otsima ei läinud. Teine kord! Kummaline oli aga see ilm küll. Alla merekaldale jõudes ei näinud midagi, kuigi sealt paistaks ära Ühendriikide rannikuala. Udu varjas kogu vaate, aga oli ise vaatamist  väärt.

Ise ikka ka.

Jalutasime rannas. Nüüd tean, mis puuga on tegemist. Ühes kirjas seda juba küsisin. Viljar Liht seletas ja teised siin täpsustasid. See on ahvipuu. Nii teravate "okstega", et isegi ahv ei saa sinna otsa ronida. Käbidega pilt lisaks.

Pühapäeva hommikul alustas teenistust õde Erli Lepik lugedes "Armastuse ülemlaulu" (1Kr 13)

Laulsime "Miks sa purjetad maailma merel", "Taevaisa arm nüüd särab" jt laule meenutades 20 aasta tagust Estonia katastroofi (täpselt samal ööl). Selle laeva teiseks tüürimeheks oli minu koolivend, kellega koos lõpetasime keskkooli. Tema nimi oli Tormi. Eriti Vanas Testamendis on igal nimel tähendus. Uues ka. Tema oli ka see mees, kes edastas Mayday, aga läks kahjuks ise koos laevaga põhja, nagu enamus meeskonnast ja reisijatest. Nimetatud sündmus tingis ka jutluse teksti valiku -  Mt 12: 38-41 Rohkem kui Joona. Meil on täna parem sõnum kui Joonal, et Estonia rahvas võiks pääseda.

Mõni pilt lõpuks veel. Üks jalutuskäik all-linnas viis Mäkist ja Gastowni aurukella juurest läbi.

Kohtumine Harri ja Helbe Mullaga Sette kodus.

Metrotown'is oli laupäeva õhtul mess. Pakuti tööd! Muide - kui laupäeva pärastlõunal on Kuressaare linn praktiliselt inimtühi, sest kõik kütavad kodus sauna :), siis siin on kaubanduskeskus umbselt rahvast täis ja ilmselt kõige õigem aeg korraldada messi!

Pille oleks siit raudselt tööd saanud :), sest paremat kaubatundjat (merchandiser - vaatasin sõnaraamatust järgi) või müüginõunikku (sales advisor) pole ju minu arust olemas. H&M kui maailmas kõige kõrgemalt hinnatud rootsi rõivafirma (kus töötab 76000 inimest ja mille kaubamärgi väärtuseks on hinnatud mingi 15 miljardit US dollarit) oli siin üks paljudest.
Aga kaup jäi katki :). Põhjus lihtsalt selles, et me oleme harjunud kõiki asju koos tegema ja minust pole seal ju asja - isegi koristamise osas vähe kogemusi.

Päris lõpuks valige endale siit vitriinist midagi magusat! Tsau!

Viimane kalendrisuve nädalalõpp

Nii! Mind jäeti täna üksi koju! Seega kurbduse sehes :) ! Pille läks koguduse naisringi koosviibimisele, mis alustas uut hooaega. Tänane päev on juba üsna sügise nägu, kuigi temperatuur püsib veel siiski 19-20 kraadi juures.

Mõned märkmed nädalalõpu kohta.
Reedel käisime koos Thomas Kirvesega muusikariistade ärides kitarre vaatamas/proovimas. Valik oli rikkalik. Martin, Taylor jt paremad. Otsus langes Kanada kitarritootja kasuks: Seagull ehk kajakas. Koduselt tuttav lind. Ehk on siis pill ka sobilik.
Järgnes meeldiv ja väärtuslik kohtumishetk ning ühine lõuna all-linnas koos Raigo ja Anti Tammoga, kes olid ettevõtjate-tuuri raames tutvumas Vancouveriga. Pihku pisteti lihtne kodune must leib - on ikka väärtus küll! Kes oskas arvata? Aitäh ja õnnistatud reisi jätku! (Tegelikult õnnistati meid sel nädalavahetusel veel ühe leivaga. Villi teab, kust saab!)

 

Tegime pärast aega parajaks soodsama tariifiga kojusõiduks (kella 18.30-st on kogu linn üks tsoon ja odavam sõit) ja mis parata - mulle ikka meeldib vaadata ja pildistada siinseid arhitektuuri näidiseid. Üks neist on selline "vindiga maja" - pooleli veel, aga väga huvitav (tagaplaanil).

Kui reede algas paksu uduga, siis laupäev, vastupidi, oli meie siinoleku aja selgeim hommik. Veenduge ise!

Otsustasime seda imeilusat ilma ära kasutada ja siirdusime jälle all-linna sooviga tutvuda Stanley Pargiga. 

Pilte, kus oma naine peal, tuleb kindlasti suurelt esitleda. Siin ta on koos suksudega, kellega oleks ka võinud nö pargi-ringile minna, aga varsti veendusime, et nad liikusid sama aeglaselt kui meie.

Esimesed vaated Vancouverile, sest park asub poolsaare tipus.

Ja-jah! Need on tootemid. Kui te teraselt uurite, siis kõige alumine nägu on küll pigem eesti naise oma. Sellepärast mulle seal meeldiski.

Järgmisel pildil on vist mingi kohalik hull :) Me läksime siit kiiresti edasi. (Ma tean, et ega kõik minu naljadest aru ei saa. Sorry siis! :)

Pisut lähemalt veel.

 

Teekond jätkus ja minu parempoolne kaela osa sai ikka niipalju päikest, et õhtuks oli punane. Tagant paistab Põhja-Vancouver.

 

Lions Gate Bridge on suur sild mitmerajalise autoteega, mis jäi meie kohale. Pildil ei jäta muljet. Sealt oli veel pool maad tulla. 

Järgmise  pildi taustal on West Vancouver, kus elab ka Erli Lepik. Siin olles nuputasime, milline võiks olla tema maja, aga selgust saime järgmisel päeval, kui Erlile külla läksime.

Kui 8 km oli käidud, siis jäi veel 2 km bussipeatusse. Kaamera tabas paar lindu - üks kõrgel puu otsas (nime ei tea), teine meile tuttav luigemamma Lost Lagooni peal. Bussipeatusest panime ähmiga mööda ja jõudsime peatänavale välja. Kokku üle 10 km. Teame küll, et Piia ja Viljar vantsisid siin seda ringi mitu korda ja mujalgi, aga me oleme neist ju ikka jupp maad vanemad ka. :)

 Enne rongile minekut puhkasime veel natuke jalgu.

Pühapäev. Seekord Peter Lepik jäädvustas meie teenistust natuke. Inimesi 26. Mitmed armsad koguduse sõbrad ka meiega. Kuna ilm oli nii suurepärane, siis alustasime lauluga: Rõõmustagem, rõõmustagem, päike paistab ikkagi!

 

Algussõna luges vend Johannes Eenjärv Psalmist 139. Laulsime Priikoguduste 132.aastapäeva puhul kitarri saatel üht vana võidulaulu: Halleluuja, nüüd ma vaba ja prii! On ju siin koguduseski mitu prii-taustaga armast inimest. Mõtlesime Oleviste kogudusele, kus peeti aastapäeva ja tänasime mitmete saabunud tervituste eest.

Üks pilt kõnelejast ka. Jutluse tekt oli Mt 7:13-14 kitsast teest, mida mööda ei käi ainult priilased, vaid ikka me kõik, et jõuda eesmärgile!

Pärast teenistust oli meil Pillega au istuda Erli sünnipäevalauas koos May ja Erich Tõkke'ga. Hiina restorani delikatesside juurest liikusime edasi Erli kodusesse kohvilauda. Jagasime mälestusi ja nautisime viimast suvist nädalavahetust, sest homme algab kalendrisügis. Lõpetasime päeva tänumeeles. Mõni kaunis vaade tänase postituse lõppu veel. 

Vaade Stanley Pargi suunas, kus eile olime.