Sisukad argipäevad

Kuna meie postituste vastu tundub huvi olevat (tänase seisuga 490 vaatamist), siis tuleb vist jätkata. :) Püüaks vähemalt kord nädalas midagi lisada. Iga algus olevat raske, aga iga algus on siiski ka põnev. Eks hiljem läheb rahulikumaks.

Esmaspäeval võtsime ette jalutuskäigu Forest Lawn'i kalmistule. Sellest, kuidas Herman ja Marge aastaid tagasis sinna läksid ja tagasi "ei jaksanud" tulla :) (pikalt ülesmäge), räägivad siin kõik kohalikud. Aknast paistab nagu oleks siinsamas.

Tegelikult on marssimist ikka omajagu, kusjuures eestlaste matmispaik on kalmistu kõige tagumises nurgas. Käisime seal ära ja tegime ka mõne pildi.

Ilmselt seni viimane muldasängitatu on Saaremaa põhjarannalt pärit vend Herbert Kirves, keda meie kahjuks nüüd enam ei kohanud, aga kelle laulu saame kuulata Pereraadiost loodetavasti veel aastaid.

Üks tähendusrikas pilt kalmistult siia veel lisaks. Tee, puu ja taamal kõrged tornid. Nii on ka taevalinn meile teadmata kauguses, aga tee sinna on valmistatud kõigile. Väike puhkus ja siis jälle edasi.

Teisipäeval külastasime koguduse venda Jaani, kes on olnud juba mitu kuud meie eestpalvetes. Ta lamab Haigla hospiitsis (mitte kaugel oma Tsawwasseni-kodust), kus abikaasa Lillian, niipalju kui võimalik, tema juures viibib. Kuigi mu liha lõpeb ja mu süda ka, siiski oled sina, mu Jumal, mu südame kalju ja mu osa igavesti... nii kirjutab Aasaf oma 73-ndas laulus kirjeldades justkui sedasama ALS-haigust, millele on eriti sotsiaalmeedias viimasel ajal rohkesti tähelepanu juhitud. Laulsime ja palvetasime. Jumal on igavene kalju ka sellistes olukordades. Mõelge vennale ja tema perele jätkuvalt! Pilt on tehtud Hospiitsi ees. Paik asub Frazeri Deltas.

Sõitsime läbi Richmondist (linn Frazeri jõe suudmes suurel saarel nagu ma aru sain), kus omal ajal elasid ka Saaremaa mehed-vennad Osvald Õunpuu ja Aleksander Rei. Esimene neist oli varem olnud Kuressaare Priikoguduse jutlustaja ja siin Eesti koguduse ellukutsuja ning pastor juba mitu aastat enne koguduse ametlikku asutamist 1952 ja selle järel veel umbes 10 aastat. Hiljem abijutlustaja kuni surmani. Vend Rei tegeles kalanduses. Richmondis on ka siinne põhiline kalasadam ja veendusime selles ise.

Fisherman's Wharf on paadisild, kus ääres müüakse otse laevadelt kala. Kui näiteks Saaremaal Nasval minnakse jõe äärde vahetult paadist räime ostma, siis nimetatakse selliseid ostjaid vist kalavastalisteks. Nii olime meie siin selles rollis ega jätnud ka võimalust kasutamata. Sel aastal on erakordelt hea lõhesaak ja parim neist on SOCKEYE-lõhe. Kolmandal pildil on neiu (neid oli kaks), kelle kaptenist isa kajutis magas samal ajal kui tütred kala realiseerisid. Samal hommikul püütud.

Rannas olevas kalarestoranis maitsesime seekord valget kala. Oli samuti hää. Käisime neljakesi.
Aitäh, Tiiu ja Erli!

Kolmapäeval käisime Setel külas. Ta elab hooldekodus ja see on viimasepeal ilus koht. Valgete linadega kaetud lauad söögisaalis. Sete on ka Saaremaalt, Pahapillilt pärit. Nii on saarlasi siin olnud palju ja jätkub veel.

Pärastlõunal tutvusime Simon Frazeri Ülikooliga. Ülikooli juurde on tekkinud terve linnaosa. Olgu öeldud, et Simon Frazer oli mees, kes rändas läbi maa idast läände ja esimesena avastas Frazeri jõe, mille kallastel täna Vancouver paikneb. Nüüd on siin oma 3 miljonit elanikku ja see arv kasvab.

Terry Fox oli noormees, kes haigestus luuvähki, mille tulemusena amputeeriti tema parem jalg. Kunstjalaga otsustas ta joosta ühelt ookeani kaldalt teiseni, et tõmmata tähelepanu vähiuuringute rahastamise vajadusele. Kahjuks pidi ta distantsi katkestama olles jooksnud läbi 1339 miili 12. aprillist 1. septembrini 1980.a. Umbes aasta pärast Terry suri. Temanimelise fondi kaudu on kogutud sadu miljoneid dollareid vähi uuringuteks. Missioon jätkub. Terry Fox on Kanada rahvuskangelane.

Paar võtet ka Burnaby mäel(t) .. Mägesid on meil aga ilmselt vallutada veel mitmeid.

Siin pildil on kaks lilledest kujundatud lindu, nokad koos. (Te ei saa ju muidu aru! Tegelt ma ei saand ka - Pille seletas asja ära :)

Õhtul otsustasime jalutada Central Pargini, sest seal pidi olema väliujula. Lootsime lõpetada päeva  karastava suplusega, aga võta näpust - see oli kinni ja vist jääbki. Nii jäi üle mõõta puid ja vaadelda parte ning hanesid.

Aga kes ütleb, mis puu see on? Mina ei tea. 

 

Järgmise päeva veetsime koos Villi ja Viivega. Villi oli valmistanud oma firmaroa - kiluvormi. Maitses imehea! Ja juttu jätkus kauemaks. 

Pärast jalutasime mööda Frazeri kallast. Jõge mööda parvetatakse palke nii nagu muiste.

Õhtul kell 22 (eesti aeg kell 8 hommikul) otsustasime vaadata, kas Kuressaare koduaias on ikka kõik kontrolli all. Oli küll. Iris hakkas just tööle minema. :):) Emme nägi lapse ära ja sai rahuliku südamega  magama minna. :)

Meil avaneb aknast samal ajal aga selline pilt.