Lähetamine

Ei mäleta, et oleksin kunagi korralikult päevikut pidanud. Harjumus on küll märkida taskukalendrisse üles kõik väiksemad ja suuremad kohustused, sest pähe need ju ei jää. Seda enam, et elu koosneb pisiasjadest ja need tuleb ju alati ära teha. Suured asjad laabuvad siis iseenesest :)

Pastoripaarid enne meid on Vancouveri kogudust teenides jäädvustanud oma mälestusi erinevalt. Viimati siinolnud Piia ja Viljari tegemistest saime kõik lugeda nende blogist.  Et see lugemine leidis vaimustavat vastukaja jõudes iga ookeani ja (Lääne)mere kaldale, anti meilegi mõista, et oodatakse postitusi!

Ma siis vähemalt proovin, alustades algusest.

Viimasel pühapäeval, 31.augustil Siioni kodukoguduses laulsime võidukaid laule :)

... õnnistasime uusi liikmeid,

 

... õnnitlesime värsket kihlapaari,

... ja Vanemad saatsid meid õnnistades eestpalvetega teele.

Kirjakoht, mis eelmisel ööl minu kätte sai (nii vanad vennad ikka ütlesid :), oli Js 45: 2-3
Nõnda ütleb Issand: "Mina käin su ees ja teen kingud tasaseks; ma purustan vaskuksed ja raiun katki raudriivid. Ma annan sulle pimeduse varjust varandusi ja peidupaikadest aardeid, selleks et sa teaksid, et see olen mina, Issand, Iisraeli Jumal, kes sind on kutsunud nimepidi."

Mis nii viga teele asuda...