Lend Tallinn-Vancouver

Kas lend läks hästi?
Jah, kui mitte arvestada järgmiseid asjaolusid:

Väljalennu ajastus oli ideaalne. Täpselt samal varahommikul maandus Tallinna Lennuväljal USA president Obama. Stardirajal olles (ca 10 minutilise hilinemisega) nägime lennuki akendest ameerika õhu- ja maismaasõidukeid, kes tähtsat külalist teenindasid. Keegi pidi meid sel päeval ometi välja vahetama :)

Frankfurdis saime oodata ligi 7 tundi. Kuna meil edasilennuks pardakaarte ei olnud, võtsime varakult positsiooniud sisse ja olimegi rivis esimesed. Kuid... võta näpust - neiu leti taga arvas, et nii pikaks ajaks minnes tuleb omada tööviisat, s.t. - palun istuge sinna kõrvale, pärast tegeleme teiega.

Vot siis! Kuigi kutsel oli selge jutt, et pastor ei vaja Canadas tööviisat, ei uskunud ta seda, vaid tahtis ise saatkonnast kinnitust saada. Lõpuks ta selle sai ja andis mõista, et normaalne see pole, aga siin on teie pardakaardid. Tore siis!

Kui oleme värava järjekorras (rahvast palju, lennuk suur) viipab ta uuesti - tulge siia tagasi. Mis siis jälle? Ma annan teile paremad istekohad! Rebis eelmised puruks ja andis nii ette kui võimalik akna alla. Hiljem veendun, et vaid äriklassis oli natuke parem.

Istume ja ootame lennukile minekut. Üks vormirõivais "teenindajamammi"  tuleb meie juurde, vaatab käsipagasit ja küsib: kas see on teie oma? Jah! Tõstab üles. See on raskem kui lubatud, lähme kaaluma. Sörgin sabas, panen kaalule. 8 kg asemel peaaegu 16 kg. Võtan läpaka välja, ikka 13,5. Otsus on karm: tuleb 75 euri juurde maksta! Kas sulas või kaardiga? Oh jah! ... Ei kaaluta jee seda käsipagasit...

Järsku on platsis meie "tööviisanõudja" neiu, kes vaatab tõsiselt sellele mammile otsa ja rehmab käega: that's okey! Nii jääb raha maksmata. Ainult et see kohver saadetakse suure pagasi hulka.

Vancouveris vaatavad tõmmud poisid Pille passi ja naeratavad üksteisele - Estonia. Immigratsiooniosakonda jõuame õnneks esimeste hulgas (lennuki eesotsast saab kiiremini välja :), pärast meid koguneb sinna vähemalt 30 inimest - kes kooli, kes tööle. Igaühega läheb aega ca 5 minutit. Töötajaid on 2. Saame edasi. Vastas on vend Peter Lepik, ta vaatab paberit... nii-nii - me peame ikka veel üks kord Immigratsiooniosakonnas oma dokumenti täiendama, sest kuigi pastori töö pole bisness, peab see töötamine siiski olema fikseeritud, et saaks SIN numbri palga ja maksude arvestamiseks. Aga Peter'il pole see esimene kord eesti pastorite asja ajada. Saame ka selle!

Kokkuvõtteks: Mul oli rahu südames kogu aeg, sest tõotus ju oli saadud: Mina käin su ees ja teen tee tasaseks! (Js 45:2)

Lendasime päikesega võidu ja kohale jõudes oli kell vaid tunni võrra edasi nihkunud... Tegelikult muidugi 10.
Paar võtet lennukist: Suht võimas Gröönimaa liustik.

 Vancouver ise ka.

Lõpuks õhtune vastuvõtt kogudusele kuuluvas korteris kõrghoone seitsmendal korrusel. Erli toodud suur roosisülem ja koguduseliikmete poolt kaetud laud. Pidulik ja südamlik! Aitäh!