Mayne

Möödunud nädalal sai tehtud paar reisi. 

Üks lääne ja teine ida suunas. Olen varem maininud, et ega siit lääne poole minna saa, ookean tuleb ette. See on tõsi vaid osaliselt. Käisime Mayne saarel, mis on üks siinsetest väikesaartest. Vancouveri-nimeline saar on juba nii suur, et sellel asub British Columbia pealinn Victoria. Sinna tahaks jõuda koos terve perega juuni lõpus. 

Mayne saarel on aga oma tuhat elanikku, mõned poekesed, põhikool, arstipunkt ja muidugi palju suvilaid. Debbiega koos sinna sõitsimegi, sest Liiva peredel on seal suvemajad. Ilmad olid ilusad ja nautisime vaikust, päikest, merd ja ilusaid vaateid. 

  

Autod pakiti praamil meile harjumatult nii ühte- kui teistpidi. See praam viis reisijad järjest neljale väikesaarele ja nii oli sõidukite laadimine omamoodi matemaatikaülesanne - et mahaminejad oleks õiges järjekorras. Samal ajal tuli ju igast sadamast sõidukeid peale, kes omakorda tahtsid igaüks minna isekohta. Keeruline värk, aga hakkama nad saavad.

Rannakaljul seisab tuletorn... oli üks vana laul. 

Nende kaljude liivakivist alust on soolased merelained hoolega uuristanud. Kas julgeb igale poole astudagi!

Kui astuda ei julge, siis istuda ikka. 

Ja ennäe, Noa laev Araratil Kanada moodi. :) Lükkasime selle vette ja varsti oli vaade jälle vaba! :)

Eks neid Ferry'sid liigu siin palju. Enamus Queen'id (igaüks oma nimega).

Õhtu saabudes ilmutasid end Mayne saare julged hirved. Nosisid julgelt ühe suvila aias õunapuu oksi. Teedel sõites tuli olla ettevaatlik, sest liikluses kohtab neid rohkem kui autosid :)

 

Nüüd lihtsalt ilusaid õhtuseid vaateid.

 

 

 

 

 

Jälgisime ka tõusu ja mõõna. No ikka mõni hea meeter tuleb vertikaalis ära, kuigi pildilt see välja ei paista. 

Saarel oli üks kaunis jaapani aed. 

 

 

... ja 1897.a ehitatud kirik. (Samal aastal asutati muuseas meie Siioni kogudus) Kiriku uksed olid lahti ja preester rääkis, et saare esimesed kolm hoonet olnud kirik, kõrts ja vangimaja. Alles hiljem hakati siia ehitama eluhooneid. Küsimusele, kelle jaoks need esimesed kolm siis tehti, saime vastuseks, et meresõitjatele, kes saarel vahepeatust tehes telkides ööbisid. Paljud suundusid siit üles Alaska poole ja ilmselt ka vastupidi. Võimalik, et nende hulgas oli ka kullaotsijaid. Igatahes - kellele kirik ja kellele kõrts. Kummast asutusest vangimajja asja oli, võite ise arvata :)

 

 

Selle Mayne saare pildiseeria lõpuks panen siia meie kalli perenaise Debbie suvila ümbert muru niitmas, maja ja sama tuletorni juba parvlaeva pardalt tagasiteel. Oleme rõõmsad ja tänulikud!

 

 

Teise sõidu võtsime ette ida suunas. Chilliwack'is elab koguduse liige Ruth Lige, keda külastasime koos Erliga. Ilus elamine ja piduroaga vastuvõtt. Aitäh!

 

 

Pille jäi vahele. Käis üle aia piilumas! :) kas karusid on!

Hope's külastasime 92-aastast hiidlast Vilmat, kes on selle linnakese ainuke eestlane. Seal läks laulmiseks ja meil oli üks kallis silmapilk. :)

Nii! Pühapäeva hommikul külastasime Broadway Tabernaakelit (tegelikult nad seda viimast nime enam ei kanna). Kuigi oli Nelipühapäev, siis midagi teemakohast ei kuulnud. Pastor teatas, et Püha Vaimu teema tuleb kahe nädala pärast. Mulle isiklikult meeldib, kui ikka kalendrisse ka vaadatakse :) Teenistuse käigus paluti õnnistust ligi 10 noorele, kes alustavad kogudusliku töö praktikaga Broadwayl tutvumaks erinevate töövaldkondadega ning kellest peaks saama töötegijad.

Meie teenistusel luges Ap 2.peatükist nelipühasündmuse Thomas Kirves. Õnnitlesime sünnipäeva puhul nii Thomast kui Jaani. Koor laulis "Vaimu tuul, oh puhu sa" ja pastor rääkis "elavatest vetest, mis Jeesuse järgijate elust välja voolavad" (Jh 4 ja 17 ptk)

Pärast teenistust pidasime koos Erli, Lemmi ja Anna-Karina Proosiga osadust VanDuseni restoranis olles enne jalutanud sealses aias. Sellega sai pandud ilus punkt ilusale päevale. Tänud kõigile! Kuulmiseni!