Pilotka-periood

Vene sõjaväes korjas "staršina" mai alguses soojad talvemütsid kokku ja pani need laoriiulile. Kergeks suviseks peakatteks oli seal pilotka. See oli kuidagi märgilise tähendusega siis ja on ka praegu selles mõttes, et ilusam aeg on alanud. Pilotkat mul siin käepärast võtta pole, aga sõdurisoengu võiks lasta teha küll, sest eks kevad toob endaga tuttava koduigatsuse - nagu kunagi kroonupäevil.

Kui alustaks täna lillepiltidega? Mida muud mul pakkuda ongi? Anname siin aga jalalihastele valu ja sellega harjub täitsa ära. Koju jõudes oleks õige otsus autod maha müüa. :) Valged ja roosad rododendronid on õitsemise lõpetanud. Punased veel jätkavad :)

 

 

 

 

 

  

 

 

Stanley Pargis

 

 

  

Merikotkas - eks tal ole hea ülevaade selle kõrge puu ladvast. Istus liikumatult!

 

  

  

 

 

Aprilli lõpp viis siinsete eestlaste hulgast igavikuteele kaks inimest. Fernande Roesi ärasaatmine toimus Garden Hill'i matusemajas. Pärast peielaud kodus, kus nüüd elavad tütar ja poeg oma peredega. Parempoolsel pildil ongi (koos Erliga) tütred Rebecca ja Urve.

Teine lahkunu oli Saaremaalt Roose talust Peeter ja Tiina Lepiku suure pere noorim poeg Villi Lepik (91). Tal oli koos venna Pauliga siin linnas ehitusettevõte ja nad on ehitanud kümneid maju, sh kõrghooneid. Pühapäeval toimus mälestushetk Peetri koguduse keskel. Seal kohtusime tema laste Christine, Vaike ja Alex'iga. Panen siia lehe lahkunu andmetega.

Meie pühapäevane koosolek algas vend Tõkke juhatusel mõtetega Jeesuse õpetusest ja meie elust: Jh 15:5; Ap 4:12; Hb 4:12; Kl 3:16 ja Ilm 10:8-10. Jutluse kirjakoht oli Hb 10 peatükist, mis puudutas Vana Seaduse ohvriteenistust ja Uue Seaduse täiuslikku ohvrit, mille tõi Jeesus. Järgnes Pühaõhtusöömaaeg.

 

  

Ega me pole kehvemad kui Coastal Church. Trummimees on isegi parem :):) Lubasin riputada siia ka mõne välisvaate. Kirik on ikka seesama, kuigi sinist värvi, aga hakkame juba harjuma. :)

 

Esmaspäeval kogunes naisring, kelle juht Anne palus mind rääkida mingist Piibli-naisest. Valisime seekord siis Ruti. Tegelikult rääkisime kolmest Rutist. :), aga ...

Praegu on just seoses suure immigratsioonilainega Euroopa suunal aktuaalne teema, kuidas suhtuda võõramaalastesse. Lisan selle postituse lõppu väikese mõtiskluse, kuigi immigratsiooniteemat puudutasime naisringis vaid möödaminnes.
 

Ühesõnaga: Kuidas suhtuda immigrantidesse ja kui palju neist lubada tulla Eestisse? Kas Ruti raamat võiks olla meile siin abiks? Paralleele on siin mitmeid. Lugeja leiab need ise üles. :)

Ruti raamat räägib heebrealaste perekonnast, kes jättis majanduslikel põhjustel oma kodumaa, et minna võõrsile parema elu peale. Algus oli lootusrikas, aga siis juhtus midagi ootamatut: pereisa suri ära. Pojad küll abiellusid võõramaa naistega, aga seegi õnn oli üürike - mõne aasta pärast surid ka mõlemad pojad. Järgi jäi 3 lesknaist. Selline õnnetu olukord! Pereemal tuli mõte minna tagasi. Ta keelitab miniaid jääma oma maale. Üks neist jääbki, aga teine otsustab tulla koos ämmaga. See on raamatu nimitegelane Rutt. Aga... ta on ju võõramaalane - moablanna. Kuidas peaks kohalikud temasse, immigranti, suhtuma?

Olgu öeldud, et israeliitidel oli keelatud abielluda võõramaalastega. See oli identiteediküsimus. Võõramaalastel olid teised jumalad ja teised väärtused. Ruti lugu näitab, et seda siiski juhtus. Samas – kui võõras oli hädas, siis oli seadustatud, et too võib minna ja teha kellegi põllult nö järelnoppimist või korjata mahavarisenud viinamarju, et saada omale mingigi leib lauale. Seda ei tohtinud talle keelata, kuna kogu iisraeli rahvas mäletas hästi, kuidas nad ise olid pidanud elama aastasadu orjadena Egiptuses võõra võimu all.

Mis oli tulemus? Tubli ja töökas naine leidis armu kohalike silmis. Ta võttis omaks nende tavad ja usu Jumalasse! Salm "Sinu rahvas on minu rahvas ja sinu Jumal on minu Jumal" (Rt 1:16) oleks võtmeks ka eri-kultuuridest inimeste rahulikule kooseksisteerimisele. Rutt sai mehele ja sünnitas poja ning teda võeti omaks. Lõpp hea, kõik hea :)

Nüüd on mõtlemiskoht meile. Kas peaksime kõik võõrad ilma piiranguteta sisse laskma? Ma arvan, et ei. Meil on oma identiteet nagu oli israeliitidel ja väikese rahvana peame seda hoidma. Sellepärast on õigustatud mõistlikud piirangud. Aga... kas see tähendab, et meil oleks õigus mõelda  põgeniketeemast kui võõrast murest, vaadaku ise, kust saavad? Kindlasti mitte. Üksikisikutena ja kui soovite, perekondlikul tasandil (Ruti näide) on meil kohustus aidata oma ligimest. Peame meeles, et ka me ise oleme olnud põgenikud.

Nii! Immigrandi pildiga lõpetan ka. :) Rahu!