Viimane kalendrisuve nädalalõpp

Nii! Mind jäeti täna üksi koju! Seega kurbduse sehes :) ! Pille läks koguduse naisringi koosviibimisele, mis alustas uut hooaega. Tänane päev on juba üsna sügise nägu, kuigi temperatuur püsib veel siiski 19-20 kraadi juures.

Mõned märkmed nädalalõpu kohta.
Reedel käisime koos Thomas Kirvesega muusikariistade ärides kitarre vaatamas/proovimas. Valik oli rikkalik. Martin, Taylor jt paremad. Otsus langes Kanada kitarritootja kasuks: Seagull ehk kajakas. Koduselt tuttav lind. Ehk on siis pill ka sobilik.
Järgnes meeldiv ja väärtuslik kohtumishetk ning ühine lõuna all-linnas koos Raigo ja Anti Tammoga, kes olid ettevõtjate-tuuri raames tutvumas Vancouveriga. Pihku pisteti lihtne kodune must leib - on ikka väärtus küll! Kes oskas arvata? Aitäh ja õnnistatud reisi jätku! (Tegelikult õnnistati meid sel nädalavahetusel veel ühe leivaga. Villi teab, kust saab!)

 

Tegime pärast aega parajaks soodsama tariifiga kojusõiduks (kella 18.30-st on kogu linn üks tsoon ja odavam sõit) ja mis parata - mulle ikka meeldib vaadata ja pildistada siinseid arhitektuuri näidiseid. Üks neist on selline "vindiga maja" - pooleli veel, aga väga huvitav (tagaplaanil).

Kui reede algas paksu uduga, siis laupäev, vastupidi, oli meie siinoleku aja selgeim hommik. Veenduge ise!

Otsustasime seda imeilusat ilma ära kasutada ja siirdusime jälle all-linna sooviga tutvuda Stanley Pargiga. 

Pilte, kus oma naine peal, tuleb kindlasti suurelt esitleda. Siin ta on koos suksudega, kellega oleks ka võinud nö pargi-ringile minna, aga varsti veendusime, et nad liikusid sama aeglaselt kui meie.

Esimesed vaated Vancouverile, sest park asub poolsaare tipus.

Ja-jah! Need on tootemid. Kui te teraselt uurite, siis kõige alumine nägu on küll pigem eesti naise oma. Sellepärast mulle seal meeldiski.

Järgmisel pildil on vist mingi kohalik hull :) Me läksime siit kiiresti edasi. (Ma tean, et ega kõik minu naljadest aru ei saa. Sorry siis! :)

Pisut lähemalt veel.

 

Teekond jätkus ja minu parempoolne kaela osa sai ikka niipalju päikest, et õhtuks oli punane. Tagant paistab Põhja-Vancouver.

 

Lions Gate Bridge on suur sild mitmerajalise autoteega, mis jäi meie kohale. Pildil ei jäta muljet. Sealt oli veel pool maad tulla. 

Järgmise  pildi taustal on West Vancouver, kus elab ka Erli Lepik. Siin olles nuputasime, milline võiks olla tema maja, aga selgust saime järgmisel päeval, kui Erlile külla läksime.

Kui 8 km oli käidud, siis jäi veel 2 km bussipeatusse. Kaamera tabas paar lindu - üks kõrgel puu otsas (nime ei tea), teine meile tuttav luigemamma Lost Lagooni peal. Bussipeatusest panime ähmiga mööda ja jõudsime peatänavale välja. Kokku üle 10 km. Teame küll, et Piia ja Viljar vantsisid siin seda ringi mitu korda ja mujalgi, aga me oleme neist ju ikka jupp maad vanemad ka. :)

 Enne rongile minekut puhkasime veel natuke jalgu.

Pühapäev. Seekord Peter Lepik jäädvustas meie teenistust natuke. Inimesi 26. Mitmed armsad koguduse sõbrad ka meiega. Kuna ilm oli nii suurepärane, siis alustasime lauluga: Rõõmustagem, rõõmustagem, päike paistab ikkagi!

 

Algussõna luges vend Johannes Eenjärv Psalmist 139. Laulsime Priikoguduste 132.aastapäeva puhul kitarri saatel üht vana võidulaulu: Halleluuja, nüüd ma vaba ja prii! On ju siin koguduseski mitu prii-taustaga armast inimest. Mõtlesime Oleviste kogudusele, kus peeti aastapäeva ja tänasime mitmete saabunud tervituste eest.

Üks pilt kõnelejast ka. Jutluse tekt oli Mt 7:13-14 kitsast teest, mida mööda ei käi ainult priilased, vaid ikka me kõik, et jõuda eesmärgile!

Pärast teenistust oli meil Pillega au istuda Erli sünnipäevalauas koos May ja Erich Tõkke'ga. Hiina restorani delikatesside juurest liikusime edasi Erli kodusesse kohvilauda. Jagasime mälestusi ja nautisime viimast suvist nädalavahetust, sest homme algab kalendrisügis. Lõpetasime päeva tänumeeles. Mõni kaunis vaade tänase postituse lõppu veel. 

Vaade Stanley Pargi suunas, kus eile olime.